Mesikäpad on juba talveunest ärganud

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Jaska
Jaan Jaska Foto: Elmo Riig / Sakala

Praegusel ajal metsas hulkujatel tasub tähelepanelikult ümbrust jälgida, sest nädal tagasi Viljandimaal nähtud jäljed annavad tunnistust sellest, et karud on talveunest virgunud.


Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Viljandimaa metskonna Vastemõisa metsandikus metsnikuna töötav Jaan Jaska, kes pühapäeval ajaloolisel «Sakala» teel matkajaid juhendas, sattus värsketele karujälgedele 11. märtsil Hüpassaare kandis. Ta käis seal lage- ja harvendusraieid kontrollimas ja neid vastu võtmas.



«Sain oma tegemised tehtud ja hakkasin teed mööda metsast välja tulema, kui nägin, et äsja sadanud lume sees lähevad üle tee jäljed,» jutustas ta. «Esialgu ei saanud ma arugi, mis seal oli, aga täpsemal vaatlemisel selgus, et emakaru oli koos kolme pojaga raba poole kõndinud.»



Pesakohas porilomp


Jaan Jaska teatas oma leiust RMK Kilingi-Nõmme jahimajandi juhataja asetäitjale Ilmar Pommerile, kes seepeale asja Viljandimaale uurima tuli.



«Jahimajandi mehed teevad praegu just ulukite loendust,» selgitas Jaska.


Pommer oli leidnud jälgede lähedusest koha, kus karud ilmselt talveund olid maganud.



«Olin sellest paigast 150—200 meetri kauguselt mööda läinud,» tõdes Jaska. «Sammusin pealetuult ning minu lõhna haistes oligi emakaru ilmselt otsustanud, et on aeg sealt minema kõndida.»



Jahimajandi juht oli pesakoha ümberpööratud maapinda vaadates järeldanud, et karud olid üleval olnud juba tükk aega enne seda vahejuhtumit: karupojad olid seal mänginud ja püherdanud ning harjutanud puude otsa ronimist.



«Pesa polnud neil praktiliselt olnudki, sellel kohal oli olnud vaid suur porilomp,» rääkis Jaska.



Jäljed ka «Sakala» teel


Pärast kõnealust vahejuhtumit pole Jaan Jaska seal kandis rohkem karujälgi märganud.



«Arvata on, et pesakond läks ära rappa,» lausus ta ning lisas: «Pesa ongi karudel


ainult magamiseks ning pärast ülestõusmist nad enam sinna ei lähe. Usun aga, et karu kasutab aastaid magamiseks ühte piirkonda.»



Jaska jutu järgi on karudel praegu raske aeg, sest neil pole eriti süüa. «Inimesele karu metsas üldiselt siiski ohtlik ei ole. Kriitiliseks võib olukord muutuda, kui loom on haavatud või kui inimene satub emakaru ja poegade vahele. Sel juhul võib karu näha temas tõsist ohtu ja rünnata.»



Kõige suurem viga, mida karuga kohtudes tehakse, on Jaska ütlemist mööda see, kui hakatakse tollel eest ära jooksma. «Säärane käitumisviis tekitab kiskjas tagaajamisinstinkti ning ta võibki inimest jälitama hakata.»



Pühapäevasel traditsioonilisel «Sakala» tee matkal osalenud Mai Palo nentis, et ka sel retkel on varasematel aastatel karujälgi märgatud. Tema kui staažikas matkaja oskas Maltssaare lähedal näidata kohta, kus Viljandi matkaklubi liikmed ükskord mesikäpa teerajale sattusid. «Ta oli sinna tõenduseks hunniku ka kõrvale pannud,» lisas naine.



Jaan Jaskagi oli ükskord samasse piirkonda metsisemängu luurama minnes hoopis karujälgedele sattunud. «Mesikäpp oli enne inimestega kohtumist teelt metsa keeranud.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles