ASTRID LINDGRENI legendaarses raamatus «Pipi Pikksukk» on kirjutatud: «Seejärel teatasid nad, et linna kenad inimesed on asja nõnda korraldanud, et ta saab endale koha lastekodus. «Mul on juba koht ühes lastekodus,» väitis Pipi. «Mis sa ütled, kas kõik on juba korras?» küsis üks politseinikest. «Kus see lastekodu asub?»
«Siin,» teatas Pipi uhkelt. «Mina olen laps ja see siin on minu kodu, niisiis on see lastekodu. Ja koht on mul siin olemas, õieti on mul siin palju kohti.» «Armas laps,» ütles politseinik ning naeratas. «Sa ei saa asjast aru. Sa pead minema tõelisse lastekodusse, kus keegi sinu järele vaatab.»»
Käisin mõni aeg tagasi ühes Eesti asenduskodus, kus oli hiljuti ametisse asunud uus juht. Asutusele on pandud kõlav nimi ning seal on valminud peremajad. Kõik on uhiuus ja näiliselt kõige paremas korras. Aga mis on muutunud lastele, kellele see koduks on?
Kohtumisel rääkis sotsiaalasutuse juht innustunult: «Kuigi asenduskodus vahetuvad peres tihti lapsed ja kasvatajad, on meie lastel vähemasti üks stabiilne kodukeskkond ja meil Eestimaal on selles mõttes kõik hästi.»
Koduteel mõtisklesin kuuldu üle ja asenduskodu juhi sõnad tegid mind kurvaks. Mõtlesin, kui suur erinevus võib olla mõistes, mis peitub sõna «kodu» moodustava nelja tähe taga, ning kui erinevates maailmades võivad Eestis kasvada lapsed.
MIKS ON nii, et vanemliku hoolitsuseta laste vajadustest rääkides seatakse teenäitajaks eelkõige uued peremajad ja materiaalsed väärtused, mitte laste vajadus ühe ja kindla lähedase inimese järele, kellega tekiks turvaline kiindumussuhe?
Olen päri, et neil, kes elavad asenduskodus uutes peremajades, on olmetingimused ehk paremadki kui mõnes tavaperes, kuid ainuüksi maitsvast toidust, ilusast uuest peavarjust ja moodsatest rõivastest neile normaalse arengu tagamiseks ei piisa.
Laps vajab eelkõige vähemalt ühe kindla armastava inimese katkematut hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvaks täiskasvanuks. Seinad ei saa armastada, nende sisse saab naela lüüa ja sinna nagi riputada.
Lapsed vajavad lähedaste inimeste loodud turvalist keskkonda ja suhet. Kasvava lapse pilt endast ja teistest kujuneb selle põhjal, millised on tema kogemused maailmast ja suhetest ning vanemate käitumisest eri olukordades.
Briti psühholoog ja teadlane John Bowlby on tõestanud, et täiskasvanu võimet luua lapsega toimiv ja turvaline kiindumussuhe mõjutab tema enda kasvueas kogetud tähtsamate inimsuhete iseloom. See, milline on olnud lapse suhe vanemaga vähemalt esimesel kolmel eluaastal, määrab, kas maailm on tema jaoks edaspidi turvaline või ebaturvaline paik.
Vanematena anname oma järglastele armastuse kaudu tegevusjuhendi tulevikuks — selleks ajaks, kui neil on oma perekond. Kiindumussuhe tekib puudutuste, vaatamise, hoidmise ja kuulamise kaudu.
Ma ei jõua kokku lugeda kordi, mil oma kolme tütart söötes, riietades, lasteaeda saates, koos mängides ja tegutsedes, päeva- või ööunne pannes musitan ja kallistan, katsun ja patsutan, neile naeratan ja silma vaatan.
Nii loon oma lastele turvatunde, milles nad saavad hakata maailma uurima.
MIS JUHTUB siis, kui lapsel pole turvalise kiindumuse võimalust? Uuringud on näidanud, et varaste eluaastate suhtemustritel on laste edaspidisele käitumisele, kohanemisvõimele ja enesehinnangule tugev mõju.
On selgunud, et turvaliselt kiindunud kümneaastased lapsed räägivad oma elulugu jutustades lapsepõlvest kui millestki terviklikust. See on seotud rohkete mälestustega, mille seas leidub nii negatiivset kui positiivset.
Neil lastel ei ole kalduvust endaga seotud lugusid ilustada.
Ebakindla kiindumussuhtega laste elulood on tihti idealiseeritud ja väheste emotsionaalselt tähtsate mälestustega. Katkise kiindumussuhtega tüdrukutest saab sageli juba teismelisena ema ja harva suudavad nad luua hästi toimiva pere.
Seega: kogemused, mida see noor ema oma lapsepõlvest sai, kanduvad edasi tema suhetesse omaenda lastega. Ta räägib ja puudutab oma lapsi vähem ning vaatab neile vähem otsa — ta on puudulike suhete nõiaringis.
Asendus- ja turvakodude kasvatajad on mures, et neil on raske lastega kontakti saada. Nii see paraku on, sest seal kasvavad lapsed pole saanud sünniperest kaasa kiindumussuhet. Selle tagajärjed on kõne hilisem areng, käitumishäired, enesekontrolli probleemid, madal enesehinnang, häiritud sotsiaalne ja intellektuaalne areng ning nendest johtuvalt tülid hooldajatega ja raskused sõprussuhetes. Seepärast tunduvad lastekodus kasvavad lapsed tihti vaenulikud ja eemalehoidvad või vastupidi: liiga klammerduvad.
ME EI SAA eeldada ega nõuda, et asenduskodu perre tööle tulnud kasvataja peab tingimusteta armastama kõiki selle lapsi. Südant ei saa ju sundida ja kõik inimesed lihtsalt ei sobi omavahel. Meie, täiskasvanud, ei abiellu ju ka esimese ettejuhtuvaga, vaid valime ja proovime, kas mees või naine on ikka õige.
Kui lapsel on mõne kasvatajaga soe ja turvaline suhe, kogeb ta töögraafiku tõttu, et inimene, keda ta armastab, läheb ära ning pole teada, kas ja millal ta tagasi tuleb. Ebaturvalise kiindumussuhte tekkimise alus ongi loodud.
Kindlustunne annab lapsele julguse ja võime elus edasi minna, selle puudumine aga hävitab millegi väga tähtsa — enesekindluse. Nii kasvavad asutustes lapsed, kes on juba enne elluastumist alla andnud. Nende laste stardipositsioon on mis tahes tegevuse puhul teistest tagapool ning edukas sooritus või enesekindluse tõusuks vajalik võit üsna ebareaalne.
Põhjamaades väga hinnatud Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on tabavalt öelnud: et laps saaks olla laps, peab tal olema keegi, kelle laps olla. Usun, et lapsed sünnivad südames. Ühed annavad neile elu ja mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada neid seda elu elama.
Lapsi ei ole võimalik hellusega ära hellitada. Teismelisedki igatsevad sidet oma vanematega — nii füüsilist kui emotsionaalset. Lapsed ei taha elada emotsionaalses näljas, armastava inimeseta ilusas ülesmukitud toas, kus vanemaid asendavad teler ja rohked mänguasjad, või üleplaneeritud huviringide lõa otsas. Nad peavad olema meiega kontaktis, et neis saaksid kasvada turvaline kiindumussuhe ja usaldus maailma vastu.