Hiljem kohtusime ühes vanalinna baaris! Ta vaatas mulle otsa ja naeratas samamoodi. Kui bussis poleks silmsidet tekkinud, ei oleks ma teda tõenäoliselt tähelegi pannud. Me ei rääkinudki omavahel eriti, sain üksnes teada, et ta on Maria ja tuli Moskvast Tallinna vaatama. Venemaal olevat räägitud pärast pronksiööd legende, et Tallinnas saad kohe kumminuiaga, kui julged vene keelt rääkida. Läksime kumbki oma teed.
Mõtlesin, et see tunne läheb üle: magan välja ja kõik. Ärkasin hommikul, aga tunne ei olnud läinud! Hinges oli kohutav kahetsus, et ma ei tea temast midagi peale linna ja nime.
Mida teha? Mingeid kontaktandmeid mul polnud. Kuidas leida inimest, kelle nimi on Maria ja kes elab Moskvas? Otsisin igasugustelt kunstnike saitidelt. Mariasid tuli mustmiljon, aga ei ühtegi õiget. Võtsin ette tutvumissaidid ja suhtlusportaalid, sättisin parameetrid paika ja... Vasteid tuli kaks miljonit!
Hakkasin siis pilte vaatama. Sirvisin läbi tuhandeid ja leidsingi lõpuks! Registreerisin ennast sellel leheküljel kasutajaks ja saatsin talle kirja. Maria ei külastanud oma profiili kuu aega. Olin nagu nõelte peal. Sain selle lehekülje kaudu tohutult kirju — see oli õudne! Ma ei vastanud ühelegi, ootasin ainult ühte. Ja lõpuks see tuli.
