Liiva tänavalt algas reis ümber ilma

Kaie Mölter
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümber Viljandi järve jooksul aastakümneid osalenud Vanda Helene Pehap jooksis ümber järve viimati 1989. aastal, kui ta oli 66-aastane. Nüüd meeldib talle teistele kaasa elada.
Ümber Viljandi järve jooksul aastakümneid osalenud Vanda Helene Pehap jooksis ümber järve viimati 1989. aastal, kui ta oli 66-aastane. Nüüd meeldib talle teistele kaasa elada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 5. mai «Sakalas»

«Siin on teie seep,» teatas Kairosse suunduva rongi vagunisaatja Vanda Pehapile, kui too oli teenindajalt õhtusöögi kohta aru pärinud.

Lõbus mälestus Egiptuse-reisilt paneb naise muhelema ning jutustama segadustest, mida sünnitavad eri rahvaste vahel hääldus, keel ja tavad. Inglise keeles esitatud küsimusest «Where is our supper?» («Kuhu jääb meie õhtueine?») kuulis egiptlasest vagunisaatja rongimüras õhtusööki tähistava sõna supper asemel hoopis soap, mis tähendab seepi.

Huvi kaugete maade vastu tärkas Vanda Pehapil kauges lapsepõlves. Liiva tänava koduaial kõõluvale plikale paistis üsna selgesti kätte järve Orika-poolne ots ja õhtul pimedas, kui sõideti tuledega, näisid teel kumavad valgusvihud lummavalt kutsuvad.

Kui tüdruk oli juba veidi suurem, võttis isa tema ja pere pesamuna, noorima venna Allani jalgattal mõnikord oma käikudele kaasa. Päri ja Pärsti piirkonna konstaablina töötav mees tõstis poja pakiraamile ja tütre leistangile ning nõnda tegid nad üheskoos toredaid retki.

Tänu isa politseinikuametile sai teoks ka Vanda esimene pikem reis, perepuhkus Narva-Jõesuus. Kaks nädalat politseinike suvilarajoonis möödusid perel kiirelt ja eriliseks muutis selle aja, et esimest korda ei pidanud ema süüa tegema.

Kauni järvevaatega kodus peeti lugu kunstist ja muusikast. Pereorkestris mängis vanem õde Irene kitarri, vend Erich klarnetit ja saksofoni ning Arnold viiulit. Isa Jaani pillid olid mandoliin ja kannel ning Vandale usaldati algul ksü­lofon, hiljem kitarr ja mandoliin.

Kui õde ostis akordioni, võlus see tütarlast sel määral, et omaette harjutamisest jäi väheks ning piiga võttis terve aasta Viljandi muusikakoolis akordionitunde ja õppis solfedžot.

Neljakümne kahe rublast õppemaksu tasuda oli üsna kulukas ja ühtlasi muutus tüdrukule raskeks akordioniga tunnis käia: tuli seda ju mitu korda nädalas Liiva ja Mäe tänavast üles Jakobsoni tänavale muusikakooli tirida.

Noodilugemine sai talle aastaga selgeks ja mänguvilumustki tuli juurde, sestap otsustati, et klassiõhtul ja perekondlikel pidudel tantsumuusika mängimiseks saavutatust piisab. Venekeelse pealkirjaga eksamipala «Ei, uhnjem» on naisel selge tänini.

Kui isa 1938. aastal suri, sai pere ülalpidajaks õde Irene, kes töötas toona pangas raamatupidajana. Vend Erich õppis Tartus Pallase kunstikoolis, ema hoolitses kodu eest, tegi õmblustöid ja käis  küttepuid ladumas.

Aeg oli raske, kuid ühte hoides tuldi toime. Kuuris elasid küülikud ja kanad, sõja ajal ka kitsed, kellele sai lossimägede nõlvadelt heina niita. Põllumaadeks jagatud Uueveski veerul kasvatasid Pehapid köögivilju.

Vennad kuulasid raadiost rindeteateid ja märkisid lipukestega vägede liikumise köögi seinal rippuvale suurele kaardile.

Kui ajad muutusid ärevaks, otsustas kunstnikust vend, et politseiniku poegadel on targem kodumaalt lahkuda, ning Vanda Pehapi vennad põgenesid Rootsi ja sealt edasi Kanadasse.

Õde oli nendega tihedas kirjavahetuses ja saatis Erichile näituste tarbeks töid, mida too Eestis oli loonud. Vastu sai ta vennalt eluolu kirjelduste kõrval ohtralt näpunäiteid, kuidas graafilisi lehti ja maale pakkida, et need pika reisi kahjustusteta üle elaksid.

Vend Erich Pehapi sünnist möödus tänavu sada aastat. Kondase keskus korraldas sel puhul maja viit näitusesaali hõlmava väljapaneku ning andis õe ja venna kirjavahetuse ja Vanda mälestuste põhjal välja kataloogi «Erich Pehap 100. Elu ja looming».

Sõja jalus ema ja õega Viljandisse Liiva tänava kodumajja jäänud Vanda Pehap unistas reisimisest. Morse juba kooli ajal selgeks õppinud, lootis ta rännata kaugetesse maadesse laeva radistina.

Paar nädalat pärast gümnaasiumi lõpetamist sai neiu telegrafistiõpilasena Viljandis tööd ja asus juba samal sügisel õppima Riias. Seal ametit omandades pidi ta õige pea tõdema, et kui laev sadamasse jõuab, pole radistil maale asja: tema peab kogu aeg aparaatide juures olema ja tähtsat informatsiooni vastu võtma.

Täiskasvanuea esimese pikema reisi, paarinädalase suvepuhkuse kavatses Pehap veeta koos töökaaslasega Vanda Karjalas, kus kolleegi vend tegi metsatöid. Rongijaama piletikassas aga ostis noorte ees seisev reisija pileti Moskvasse ja see imeline sõna muutis neidude plaani.

Rongis kohtusid nad Tänassilmast pärit tuttavaga, kes sõitis Moskvasse tädile külla. Nii leidsid noored seiklejad suures linnas esialgu peavarju, hiljem ööbisid nad koolimajas pinkidel.

Mägede vallutamiseks võttis Vanda Pehap korraga välja kahe aasta puhkuse. Laenanud õelt reisiraha juurde, rändas ta Kaukaasias, Kesk-Aasias, Sahhalinil, Kamtšatkal ja Kuriilidel.

Pärast matka hakkas ta võlga tagasi maksma ja uueks retkeks valmistuma. Igast rännakust kirjutas naine kopsaka reisimärkmiku ja lisas portsu pilte.

Matkamis- ja fotograafiahuvi käivad käsikäes, sest kauneid paiku tuleb ju jäädvustada ning teistelegi näidata. Fotoaparaat Smena on teinud Vanda Pehapiga kaasa peaaegu kõik reisid. Naine meenutab, et sidesõlmes, kus ta töötas, oli pimik. Sageli jäi ta pärast öövahetuse lõppu veel päevaks sinna fotosid ilmutama ning jõudis koju alles õhtul.

Riiulil atlaste ja sõnaraamatute kõrval seisab reas üksteist köidet seiklusi. Need on kirjutajale hindamatu väärtusega. Esimestesse on kätketud mööda Nõukogude Liitu tehtud seljakotirännakud, hilisematesse koos noorema vennaga mitmes maailmajaos ettevõetud reisid.

Rootsis elanud vend Allan jäi 1990. aastal pensionile ning naasis Viljandisse õe juurde. Üheskoos tegid nad rännuplaane ning otsustasid kõigepealt üle vaadata kaugemad kandid ja asuda seejärel lähemate kallale.

Esimene retk viis nad Kanadasse Erichi juurde, seejärel siirdusid õde-venda Austraaliasse, Lõuna-Euroopasse, Egiptusesse, Hiinasse ja Mehhikosse. Hulk kavandatud reise jäigi plaanideks, sest kaks aastat enne sajandivahetust jätsid Vanda ja Allan hüvasti: vend läks toonela teele.

Üksi jäänud, vahetas Vanda Pehap eluaseme väiksema vastu, sest ta pensiongi oli väiksem kui vennaga kahasse peetud Paalalinna korteri üür.

Vanda Pehap jutustab perekonna spordilembusest: ujumine ja hüppetornist Viljandi järve sukeldumine oli nende pere lastele tavapärane suvine meelelahutus.

Ta kirjeldab üht jahedat päeva, mil järve vesi polnud jõudnud veel soojeneda, kuid jõnglastel oli siiski kange tahtmine vette minna. Määrinud põngerjad end siis kalamaksaõliga sisse, lootes sedaviisi külma vett paremini taluda. Hiljem oli tükk tegemist, et see sodi nahalt maha saada.

Naine meenutab järvetagustel küngastel tehtud suusasõite. Nii mõnestki laskumisest kujunes julgustükk, mida saatis hüüe: «Surm või elu!»

Vanda Pehap tunnistab, et nüüd ei laskuks ta neist mägedest enam ei surmaähvardusel ega kuldraha eest.

Peagi elu kaheksakümne üheksandast verstapostist mööduv naine leiab, et jalutuskäik ümber Paala järve, võimlemine ja jalgsi kolmandale korrusele astumine annavad talle praegu paraja koormuse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles