Emadepäeval saab iga inimene vastata nendele küsimustele omamoodi, saatusest, vanusest ja mõistmisest olenevalt. Kuid kõigi meie elus on hetki või aegu, mil vastus kas või ühele neist küsimustest on: «Ei, ei ole!»

Millal mõistab naine, kelle südame all on hakanud tuksuma teine süda, et temast on saanud ema?

Oma kolmandat last kandval Annika Filippoval tekkisid uue ilmakodaniku suhtes ematunded kohe, kui ta rasedusest teada sai. Tal on aga varuks 6- ja 1,5-aastase lapse kasvatamise kogemused.

«25-aastaselt esimese lapse sünnitamise ajal ma küll ennast veel emana ei tundnud,» tunnistas Annika Filippova. «Et ta oli üllatuslaps, hakkasin emarolli täielikult mõistma alles mõni aeg pärast sünnitust. Usun, et planeeritud laste vanemad on selleks rohkem valmistunud.»

Emaks saamine on pannud Annika Filippovat rohkem märkama maailmas leiduvaid probleeme ning juurdlema kasvatusküsimuste üle. On tekkinud ka tugev alalhoiuinstinkt — langevarjuhüppest ta enam ei unista.

Esimest last ootav Kati Grauberg-Longhurstil tekkisid ematunded siis, kui laps esimest korda tema kõhus liigutas. «Siis jõudis mulle pähe teadmine, et kõht ei paisu niisama, vaid seal on keegi tõepoolest sees. Et varsti saangi emaks!»

Mõlemad naised tantsivad oma kaasadega rahvatantsurühmas Vabajalg ja püüavad seal ka raseduse ajal jõudumööda kaasa lüüa. «Viljandi iibele mõjub rahvatants hästi,» tõdesid nad naerdes.

Lapseootel naised, kes rahvatantsu ei harrasta, käivad ennast sünnituseks ette valmistamas Viljandi haigla vesivõimlemises või saalitunnis. Füsioterapeut Piret Tšulkovski tähelepanekut mööda on tulevased emad muutunud aja jooksul järjest teadlikumaks ja uudishimulikumaks.

«Enam ei ole valdav suhtumine, et lähen sünnitusele ja loodan kõiges arstile. Naised võtavad endale vastutust ja mõistavad, et nad saavad väga palju ise ära teha selleks, et sünnitus paremini kulgeks,» lausus füsioterapeut.

Viljandi maavalitsuse andmetel on tänavu nelja kuuga sündinud Viljandimaal 146 last.