Üle-eelmise nädala neljapäeva hommikul enne poolt kaheksat märkasin Männimäel Riia maantee 7 korrusmaja juures enda ees liikumas musta kogu, kes aeg-ajalt näis tagasivaatavat ja otsivat tuttavlikku kohta või tagasiteed. Olin üllatunud, kuid eemalt ei saanud ma alguses aru, kellega tegu. Orav?Mullamutt? Hiir? Minu koolisaatjaks oli hoopis rott.
Kuna meie tee näis mõlemal olevat Jakobsoni gümnaasiumi suunas, asusin närilisel järel käima. Loomake sibas eespool keset kõnniteed, peatus vahetevahel — kord asfaldil, kord lombis — ega peljanud, kui lähemale astusin.
Enne Huntaugu bussipeatust suundus rott maantee poole, peatus viimaks ülekäiguraja pervel ja kõhkles, kas minna üle sebra või mitte. Otsustanud jääda järvepoolsele küljele, sibas rott mururibale ning peatus suure kase jalamil.
Kuni näriline puhkas ja paar suutäit võilillelehti põske pistis, õnnestus mul loomakest lähemalt silmitseda. Kartmatusest, lausa sõbralikust uudishimust inimese vastu, hoolitsetud tumedast sametisest karvkattest, pontsakast olekust järeldasin, et tegemist on lemmikloomaga.
Leidsin, et pean nähtust kuhugi teatama, aga ei osanud ühelegi telefoninumbrile helistada. Astusin lähima bussipeatuses seisva inimese juurde, lootes, et ta oskab nõu anda. Paraku ei suutnud me ka koos midagi välja mõelda. Samal ajal hoidsin rotil silma peal ja nägin teda veel risti üle kõnnitee sibades üht tööleminevat jalakäijat kohutamas. Vahetanud bussile minejaga viimased sõnad, tõttasin närilisele järele. Minu silmist kadus ta Riia maantee 15 kortermaja hoovi. Üritasin loomakest otsida nii silmaulatusest kui ka põõsaste vahelt, kuid paraku teda enam ei leidnud. Kooliteed tuli mul jätkata üksinda.
Küsisin nähtu kohta arvamust Jakobsoni gümnaasiumi kümnenda klassi neiult Merily Šmidtilt, kes on kodus pidanud korraga 15 rotti. Praegu on tütarlapsel 10 rotti, 5 merisiga, 3 naerutuvi, 2 hamstrit, 2 hiirt ning koer. Merily nentis, et kodus lemmikloomana peetavad rotid on liigi poolest tavalised rändrotid, ehkki sageli arvatakse, et tegemist on kodurottidega.
Neiu arvates on mitu võimalust, kuidas rott võis tänavale sattuda. Kurvemal juhul on omanik karvasest pereliikmest lihtsalt tüdinenud ning visanud loomakese ohtlikku keskkonda, kus too ei ole harjunud hakkama saama.
«Nõnda tal pikka pidu ei ole,» sõnas Merily kurvastusega. «On ka võimalus, et rotiga on mindud ilusa ilmaga välja jalutama, kuid väle loom on ära jooksnud — ka niisuguseid lugusid juhtub.»
Kuidas toimida, kui leitakse vabalt jooksev kodus peetav loom?
Varjupaikade MTÜ Viljandi varjupaiga juhataja Siiri Mängli sõnul peab esimese asjana loomal kindlasti silma peal hoidma, et veenduda tema ohutuses.
«Kui leidja julgeb ja loom on sõbralik, tuleb proovida ta kinni püüda. Kui enda ohutuses looma püüdmisel kindel ei ole, tuleks kiiresti varjupaika helistada ning isendist teatada, samal ajal hulkujat jälgides. Leitud loomale tullakse varjupaigast järele,» rääkis Mängli.
Lisaks hoiatas juhataja, et tundmatule süüa anda ei ole tark tegu, sest igal liigil on spetsiifiline menüü ning valet toitu pakkudes võib see saatuslikuks saada.
Tasub teada, et omanikul on aega loomale järele tulla 14 päeva, alates looma varjupaika sattumisest ning pildi avalikustamisest. Teisel juhul ootab loom uut peremeest.
Siiri Mängli meenutab, et neile on sattunud väga erinevaid loomi: küülikuid, tuhkruid, rotte, merisigu, hamstreid, kilpkonn ja viirpapagoi. Teatatakse ka vigastatud metsloomadest. Varjupaiga juhataja sõnul oli viimane erakorralisem juhtum märtsis, kui linnast leiti vigastatud tiivaga vöötkakk, kes on Eestis looduskaitse all. Linnule kutsuti järele spetsialistid Nigula looduskaitsealalt.