«Sakala» annab Eesti Energia jaeäri juhi Margus Ringi abiga ülevaate, mis ja miks juhtub.

Miks elektriturg avaneb?

Euroopa Liidus on põhimõte, et kõigil kaupadel peab olema vaba turg. Euroopa Liidu elektriturg hakkas avanema 1990. aastatel. Eesti kauples endale Euroopa Liiduga liitudes välja eritingimuse, et turgu ei avata enne 2013. aastat. Põhjenduseks tõi ta vajaduse kaitsta Narva elektrijaamadesse tehtud investeeringuid. Nüüd saab see aeg läbi.

Kuidas kujuneb elektri hind?

Suletud turu hind kujunes nõnda: konkurentsiamet liitis kõik Eesti Energias elektri tootmiseks tehtud kulutused ning lisas seitse protsenti kasumimarginaali.

Avatud turul ei määra ükski elektri müüja hinda üksinda ning samuti ei kinnita seda riik. Hind kujuneb börsil, kus osalevad peamised Läänemere piirkonna elektritootjad ja -müüjad.

Elektribörsil käib päev-ette kauplemine ja hind muutub seal iga tund. Kui pakkumine on nõudlusest suurem, tekib surve hinda alandada, seevastu pakkumisest suurem nõudlus surub hinda üles.

Elame sellises kliimavöötmes, kus elektritarbimine kõigub aasta jooksul suuresti. Kõige odavamat elektrit saaks jaanipäeva paiku, mil tarbimine on väikseim. Talvise, jaaniajast isegi neli korda suurema tipptarbimise ajal on hind laes.

Suletud turul maksis tarbijatel elekter aasta läbi keskmiselt 3,1 eurosenti. Vabaturul on hind väga muutlik: kõikudes enamasti kolme sendi kandis, on see siiski käinud ära ka 5,5 sendi peal. Kui läinud aasta tavatult soojas detsembris oli hind väga madal, siis jaanuari külmadega tõusis see kõvasti.

Miks on vabaturu hind nii palju kallim?

Peamine põhjus on keskkonnamaksud, mis on Euroopa Liidu kliimapoliitika järgi kehtestatud fossiilsetest allikatest (põlevkivi, gaas, kivisüsi) elektri tootmisele.

Keskkonda reostades tuleb osta CO2 kvoote. Riikidele on neid jagatud kindel kogus ja on riigi otsustada, kas müüa need tulu saamiseks maha või teha midagi muud. Eesti on üle kümne aasta jaganud kvoote Eesti Energiale tasuta, et hoida elektri hind madal. 1. jaanuaril 2013 selline süsteem paraku lõpeb.

Suletud turu hind on avatud turu omast kvoodihinna võrra madalam, ent isegi vabaturu tekketa poleks Eestis võimalik endist hinda hoida: tasuta kvoodid peavad kaduma.

Üldiselt on elektri börsihind suletud turu omast keskmiselt poole kallim.

Kui suurt osa elektriarvest avatud turg mõjutab?

Elektrituru avanemine mõjutab otseselt eelkõige elektri hinda ehk umbkaudu kolmandikku arvest. Teist kolmandikku ehk võrgutasu ei mõjuta see üldse. Kolmanda osa moodustavad riiklikud maksud: kui elektri hind tõuseb, suureneb sellele vastavalt ka käibemaks.

See tähendaks, et majapidamisel, mille elektriarve on praegu iga kuu ligi 15 eurot, oleks see avatud elektriturul ligi 2.50 euro võrra suurem, kui arvestame ka käibemaksu summa muutust. Turu avanemine ei mõjuta elektriaktsiisi ja taastuvenergiatasu, sest neid arvutatakse tarbitud elektri koguselt.

Kes hakkavad elektrit müüma?

Eestis ei tarbita ammu üksnes kohapeal toodetud elektrit. Eesti Energia vaatab juba praegu iga päev, mitu plokki tasub Narva elektrijaamades käima panna: üks, kaks või viis. Kevadel, kui lumi sulab, on Eesti Energial kasulikum osta elektrit hoopis Lätist, sest seal on heal järjel hüdroenergia tootmine.

Turgu jälgitakse pidevalt. Narva elektrijaamad on kõige kasumlikumad talvel, kui kõik hüdroreservuaarid on külmunud. Selle aasta jaanuaris, kui ilm oli väga külm, huugasid Narvas kõik plokid 24 tundi, sest peale koduse turu eksporditi elektrit ka Lätti ja Soome. Tootjate vahel on pikka aega valitsenud konkurents.

Eesti Energial on meie riigis praegu 70-protsendiline ja lätlaste Latvenergol 20-protsendiline turuosa. Ülejäänu jaguneb BES-i ja Nordic Poweri vahel. Uusi müüjaid võib turule tulla Leedust, Venemaalt ja mujalt.

Kuidas käib elektri ostmine?

Klient saadab näidu võrguettevõtjale. Võrguettevõtja ehk Jaotusvõrk arvutab, kui palju tarbiti viimase kuu jooksul elektrit. Seejärel saadetakse kliendi tarbimiskogus Eleringi hallatavasse andmelattu, et seda saaksid sealt vajaduse korral küsida kõik Eestis tegutsevad elektrimüüjad.

Kui klient tahab valida, kellelt elektrit osta, küsib ta turul olevatelt müüjatelt hinnapakkumist. Müüja omakorda uurib andmelaost, milline on küsija tarbimine kuus ja aastas, ning teeb siis kliendile pakkumise.

Kõiki pakkumisi arvesse võttes otsustab too, kellelt hakkab elektrit ostma. Edaspidi saadab andmeladu tema info juba ainult sellele tootjale. Mõistagi saavad elektrimüüjad andmelaost teavet ainult siis, kui klient on sellega nõus.

Mis saab siis, kui klient valikut ei tee?

Kui tarbija ei ole järgmise aasta 1. jaanuariks valikut teinud, ei juhtu midagi: tema kodus seetõttu lambid ei kustu. Euroopa elektriturul valitseb põhimõte, et kui klient valikut ei tee, tarnitakse talle elektrit riiklikult reguleeritud üldteenusena.

Võrguettevõtjate pakutava üldteenuse hind kujuneb eelmise kalendrikuu elektribörsi kaalutud keskmisest hinnast, millele on lisatud seadusega lubatud müügimarginaal.

Elektrimüüja, kellega on sõlmitud kindla hinnaga leping, tagab kliendile, et tema makstav ei muutu lepingu kestuse jooksul, sõltumata börsihinnast — liikugu see rekordmadalale või -kõrgele.

Teistes riikides on Eesti Energia andmeil umbes 80 protsenti kliente otsustanud kasutada üldteenust. Põhjus on lihtne: elektrikulu moodustab eelarvest nii väikese osa, et pakkumistega ei viitsita jännata.

Üldteenuse elektrienergia eest makstakse teenust pakkuvale võrguettevõttele.

Kas muutuvad ka võrguteenuse hinnad?

Et mitut elektriliini pole mõtet kõrvuti ehitada, on võrguteenus maailmas reguleeritud monopoolne äri ega lähe vabaturule. Võrguettevõtjat kontrollib riik ning selle teenuse hinda reguleeritakse senistel alustel. Iga kolme aasta tagant vaatab riik võrguettevõtja kulud ja tulud üksikasjalikult üle ning kooskõlastab hinna ja investeeringute mahu kolmeks aastaks.

Võrgutasu korrigeeritakse igal aastal, arvestades tarbijahinnaindeksit ja müügimahtu. Ühtlasi võib võrgutasu muutuda siis, kui muutuvad kulud, mida võrguettevõtja ei saa kontrollida, näiteks Eleringi ülekandeteenuse hind.

Eleringile kuuluvad kõrgepingeliinid ehk põhivõrk. Jaotusvõrguteenuse osutaja omad on piirkonnajaamad, kesk- ja madalpingeliinid ning alajaamad — kõik, mis jääb kõrgepingeliinide ja tarbija vastuvõtukoha vahele.

Eesti Energiaga seotud Jaotusvõrgu turuosa on Eestis 88 protsenti. Narvas opereerib võrguga VKG Elekter, Läänemaal ja Viimsis Imatra Elekter. Paljudes pisikestes kohtades tegutsevad enamasti endistele kolhoosivõrkudele tuginevad kohalikud ettevõtjad.

Võrguettevõtja edastab võrgu kaudu elektrienergiat, võimaldab kasutada võrguühendust, tagab pinge kvaliteedi, kõrvaldab rikked ja kogub näidud. Avaneval elektriturul lisanduvad tema ülesannetele kohustus tagada kõigile elektrimüüjatele võrdsed võimalused, fikseerida tarbitud elektrikogused tundide kaupa ja edastada teave Eleringi andmelattu, mille kaudu avatud turul hakatakse vahetama müüjate ja võrguettevõtjate vahel infot.

Et Jaotusvõrk peab olema Eesti Energiast sõltumatu, tagama kõigile elektrimüüjatele võrdsed võimalused ja eristuma igati Eesti Energiast, võtab see tänavu mais kasutusele uue, Elektrilevi kaubamärgi.

 

SÕNASELETUSI

• Elektribörs — piltlikult öeldes suur elektriturg, kus kohtuvad elektrimüüjad ja -ostjad ning tekib elektrienergia turuhind. Nord Pool Spot on Euroopa suurima käibega elektribörs, kus kaupleb ligi 350 turuosalist.
• Suletud turg — elektriturg, kus hinda kontrollib riik.
• Vabaturg — elektriturg, kus kauba ehk elektri hind kujuneb nagu enamikul kaupadel nõudmise ja pakkumise tagajärjel.
• Elektrimüüja — elektrit kui kaupa müüv ettevõte. Elektrimüüjate vahel tekib 2013. aastast Eestis konkurents: tarbijad peavad nende vahel valima.
• Võrguettevõtja — elektrienergia kohaletoomise eest vastutav ettevõte, kes haldab selleks vajalikke seadmeid ja elektrivõrku. Kõrgepingevõrku haldav põhivõrguettevõtja on Eestis Elering, jaotusvõrguettevõtjaid on siin ligikaudu 35. Võrguettevõtjaid jääb igasse piirkonda ka edaspidi ainult üks ja nende vahel konkurentsi ei teki.
Allikas: Eesti Energia