See on ansambli Pilvikud pala «Naer» hüpnootiline video. Üks Pilvik, see uhkete vuntsidega, on Kaidor Kahar. «Mismoodi te jääauku sõitmise lahendasite? Kas kasutasite arvutit või kombineeritud võtteid?» uurin huviga. «Lahendasime niimoodi, et sõitsimegi jääauku,» vastab Kahar ega pilguta silmagi. Mingis mõttes on pea ees rahulikult jääkülma vette hüppamine talle väga iseloomulik.

Kaks telepunkti

Kes on puudega inimene? Või kes ei ole? Kust jookseb piir? Kellele mõtleme, kui kuuleme räägitavat erivajadustega inimestest? Kes on need, keda puuete teema isiklikult puudutab? Või äkki teab keegi üles lugeda sellised, keda see ei puuduta?

Nendele küsimustele otsib vastust ETV telesaade «Puutepunkt», mille juht on Viljandi maagümnaasiumi lõpetanud Kaidor Kahar. Tema vedada on ka muusikasaade «Eesti top 7», seepärast pole midagi imestada, et kohtume telemajas.

«Kummaline küll, kuid enamik inimesi, kellega ma Tallinnas asju ajan, on kuidagi Viljandiga seotud,» möönab telerežiid õppinud Kahar, kes tunneb end koduselt nii kaamera ees kui taga. «Minu bändikaaslased on Viljandist ja ka tööasjus puutun mingil moel kokku viljandlastega. Viljandi kamp on Tallinnas väga tõhus.»

Kahar peab pausi ning ütleb, et on kunagistele kodulinlastele tänulik. «Mulle oli Viljandi aeg määrav: maagümnaasiumiaegne elu on põhjalikult kujundanud seda elu, mida elan praegu,» tunnistab ta siiralt.

Võitlus elu eest

«Puutepunkti» toimetuse käsutuses on päevinäinud ja räämas telemajas kaks tillukest tuba. Kaidor Kahar istub töölaua taha ja kohendab prille. Arvuti käivitub raginaga. Aknast paistavad pealinna auklikud tänavad ja närviline liiklus. Aeg-ajalt katkestab jutuajamist telefonihelin.

«Puutepunkt» on valus, kuid äärmiselt vajalik saade. Inimesi, kellele on määratud ühe või teise raskusastme puue, oli Eestis viimastel andmetel üle 118 000. See moodustab rahvastikust tervelt 8,8 protsenti. Need on mõtlemapanevad arvud. Paljud puuetega inimesed ei tea oma õigusi. Teisalt ei tunne isegi need, kes puuetega inimestega töötavad, alati põhjalikult nende vajadusi ja hädasid.

Viimane eetris olnud saade jutustas liiklusõnnetuse järel kuueks kuuks koomasse langenud 22-aastasest Tanel Lindmäest. Noormehe seisund oli nii raske, et tohtrid ei pidanud mõistlikuks ravi jätkata, aga Taneli ema ja isa ei andnud alla. Nüüd olid nad valmis jagama teistega oma kogemusi ja rääkima, mida õigupoolest tähendab võidelda lootusetus seisus inimese elu eest.

See on ainult üks paljudest käsitletud teemadest. Kuidas on selliste muredega kokku puutudes võimalik vältida läbipõlemist?

«Kolleegid on mind hoidnud: algul ei lükanud nad mind kõige raskemate lugude juurde, vaid lasksid mul endal seda valdkonda avastada,» räägib Kahar, kes polnud enne saadet erivajadustega inimeste teemaga õieti kokku puutunud.

«Jah, see on raske töö,» jätkab ta. «Aga paljud elavadki väga rasket elu. Me teenime rahva huve ja räägime puuetega inimeste muredest. Tänu minu kolleegidele Anne Lillele ja Tiina Kangrole on see teema kerkinud kõigi teadvusesse.»

Tunnistan, et «Puutepunkti» on vahel päris ränk vaadata. «Me ei tee elu ilusamaks ega koledamaks,» kostab Kahar. «See ongi niisugune.»

Mõistagi kasvab mõni juhtum eriti südame külge. Kahar jutustab loo väikesest Randolfist. Poiss sündis söögitoru väärarenguga. Toit, mis peaks tavaliselt neelust makku jõudma, temal sinna ei jõudnud. Selle vea parandamiseks tehti talle mitu operatsiooni.

«Filmisime teda juba siis, kui ta oli alles imik,» jutustab Kahar. «See läks mulle väga hinge. Viimati külastasime Randolfit lasteaias. Nüüd elab ta normaalse lapse elu. Meie saade jälgib, kuidas asjaosalistel on läinud, mismoodi on kulgenud nende elu.»

Ühed probleemid lahenevad, teised tekivad juurde. Teema on tohutu lai. «Mis saab näiteks nendest puuetega inimestest, keda pole omal ajal lastekodusse antud, vaid kes on jäetud koju?» toob Kahar näite. «Nad on kogu aeg kodus kasvanud, ent nüüd hakkavad nende vanemad surema. Kuhu nad pannakse? Neid on palju.»

Bänd nagu seen

Kaidor Kahari elus on tähtsal kohal ansambel Pilvikud, milles ta mängib basskitarri. See sai alguse Viljandi maagümnaasiumis ning kolmveerand bändi on Viljandi juurtega. Nüüd on mehed koos muusikat teinud enam kui kümme aastat ning andnud selle aja jooksul välja kaks kauamängivat. Mainin, et seda pole just eriti palju.

«Pilvikud ongi rohkem hobi. See on välja kasvanud tegemise rõõmust ega ole kellelegi põhitöö,» selgitab Kahar. «Viimase plaadi tegime küll professionaalselt ning selle puhul on muusikale lähenetud strateegiliselt. Muusika on Ivo Upanilt, kes on samuti Viljandi poiss.»

Ehkki Pilvikud on tegutsenud suhteliselt pikka aega, jõudsid nad paljude teadvusesse just ülalkirjeldatud šiki videoga, mis jätkub pärast kelguga auku sõitmist jää all.

«Filmisime selle aasta tagasi Harku järvel. Jääle minna oli siis juba keelatud,» kergitab Kahar katet selle valmimise telgitagustelt. «Jääauku sõitmine käiski täpselt nii. Väljas oli viis kraadi sooja, vesi oli nullis. Sõitsime kõik sisse. Videosse küll kõik ei mahtunud, sest kui viimased vette hüppasid, tahtsid esimesed juba välja. See oli üsna jõhker kogemus, aga haigeks keegi ei jäänud.»

Jääaugus suplemisest hullemadki olid veealused võtted, mis tehti basseinis. Võib öelda, et vee all tuli viiesekundiliste juppide kaupa olla neli tundi järjest.

«See võttis küll läbi: hullem kui Tartu maraton oli,» meenutab Kahar. «Hiljem oli raske käia. Külm hakkas ka, kuigi vesi oli 34 kraadi ümber. Need võtted panid meid kõvasti proovile.»

Pilvikud on pakkumistele avatud, kuid et musitseerimine pole liikmete töö, ei kammitse bändi kohustus anda iga kuu neli kontserti.

Eesti ainus

Vajalik ning pahatihti vaeslapse ossa jäetud ja vähe käsitletud teema on ka saade «Eesti top 7», mida end muusikalises väljas koduselt tundev Kaidor Kahar veab koos Siim Keraga.

«See pakub meile endilegi suurepärase võimaluse saada tuttavaks Eestis tehtava muusikaga. Olgu öeldud, et seda on praegu tohutult palju,» räägib Kahar. «Peale «Eesti top 7» Eestis muusikavideote saateid pole. Kui sa ei ole just Tanel Padar või Ewert and The Two Dragons, on see ainus koht, kus sind näidatakse.»

Tänu sellele on tuule tiibadesse saanud nii mõnigi artist, nagu näiteks Laika Virgin ja õigupoolest ka Pilvikud. Pilvikute «Naer» tõusis muide tabeli tippu — tõsi küll, ajal, mil Kahar veel saadet ei juhtinud.

«Pilvikutel on sellest saatest palju kasu olnud,» tunnistab ta. ««Top 7» elavdab kindlasti meie muusikaelu ning ühtlasi säilitab ja fikseerib rahvuskultuuri. Muusikavideo tegemiseks piisab tänapäeval üsna vähestest vahenditest.»

Ühiskond sirgub

Vahel saab tõepoolest nappide vahenditega suuri asju korda saata. Palju sõltub ühiskonnast ja väga palju ka kasvatusest. Olen märganud, et lapsed ei tõrju enam puuetega mängukaaslasi.

«Kui lasteaiarühmas on teiste seas mõni erivajadusega poiss või tüdruk, näevad seda kõik ja võtavad tema puuet loomulikuna,» on Kaidor Kahar päri. «Mängukaaslast ei hakka ju narrima. Ühiskond kasvab nende inimestega koos.»

Euroopa Liidu rahastatav «Puutepunkt» saab selle aastaga paraku otsa. Saade lõpeb, olles jõudnud punkti, kus selle tõstatatud teemasid pannakse tähele ja võetakse üle. Lood hakkavad elama oma elu, probleemid panevad kaasa mõtlema. Jää on hakanud liikuma. Ometi pole teemadel ring veel peal — kaugeltki mitte.

«Ega meie siin oskagi hinnata, mis toimub vaatajate peas,» arutleb Kahar. «Ehk näevad nemad midagi niisugust, mis hakkab jutustama nende mõtetes just neile vajalikku lugu. Võib-olla leiavad nad uue teeotsa.»

Mis siis ikkagi hoiab tegijaid töö kütkes? Kas entusiasm?

«Tule vaata entusiasmi,» kutsub Kahar mind teise tuppa ning näitab seal virna, mille moodustab värske ajakiri «Puutepunktid». Selle tiraaž on 10 000 ning kõik eksemplarid jagatakse välja tasuta. «Keegi meie toimetuses selle eest raha ei saa. See on Tiina ja Anne projekt — oma kulu ja kirjadega välja antud. Ajakiri võiks elada kauem kui saade. Loodan seda väga,» lausub mu vestluskaaslane lõpetuseks.