Samamoodi — algul küsides ja pärast ümber mõeldes — olid lisaks Mõisakülale käitunud Harjumaal asuv Nissi vald ja Raplamaal Raikküla vald.

Nõnda tekitasid kolm omavalitsust olukorra, mida elektriautode jagamist kureeriv sotsiaalministeerium ei olnud osanud ette näha. Nimelt ei ole haldusmenetluse seadustiku järgi omavalitsusel õigust elektriautost ära öelda, kui ta on seda vabatahtlikult taotlenud.

Sotsiaalministeeriumi finants- ja varahalduse osakonna projektijuht Merle Ploompuu ütles pärast kolme valla meelemuutust, et ministeerium üritab osapooltega veel rääkida.

«Seaduse järgi neil alust loobuda ei ole,» sõnas ta. «See on hästi rumal situatsioon: keegi ju ei sundinud taotlust esitama.»

Veidi hiljem jõudis ministeerium seisukohale, et vägisi ei hakata siiski elektriautosid ümbermõtlejatele peale suruma.

«Ministri otsust veel vormistatud ei ole, aga põhimõtteliselt leidsime, et rahuldame autost loobuda soovinud valdade taotlused,» lausus Ploompuu nüüd.

Mõisaküla linnapea Ervin Tamberg on loobumisotsust selgitades öelnud, et ministeeriumi pakkumine käis väga kiiresti: ühel päeval küsiti ja teisel päeval pidi linn juba vastuse andma.

«Me ei saanud põhjalikult järele mõelda, kas meil on elektriautot vaja,» lausus meer. Ta märkis, et sotsiaaltöötaja jäi kõhklevale seisukohale, kuid elektriauto taotlemise avaldus otsustati siiski ära saata.

Hiljem oli linnapea sõnul rohkem aega järele mõelda ning lisaks jõudis avalikkuseni info elektriauto külmaga kiirelt kahaneva sõiduulatuse kohta.

«Kas me külmaga venitaksime 50 kilomeetri kaugusele Viljandisse, kus sotsiaaltöötajal tuleb üpris tihti käia?» arutles Ervin Tamberg. «Ta sõidab ka Tartu vahet ja see oleks elektriautoga välistatud. Mõisaküla ise on nii väike linn, et siin jõuab sotsiaaltöötaja vajalikud kohad jala läbi käia.»

Nii otsustaski väikelinn parem karta kui kahetseda ja andis oma meelemuutusest sotsiaalministeeriumile teada. Samuti jääb Viljandimaal elektriautota Karksi vald, kes kohe algul eitava seisukoha võttis.