Seistes pilkases pimeduses kubemeni lumes, süles kolmeaastane lapselaps, tundis Leo Sülla rõõmu, et Sürgaveres üldse rongi pealt maha pääses. Nädalapäevad varem tema naabril nii hästi ei läinud.
Hädapidur aitas sõitja kodujaamas rongilt maha
14. märts 2012, 10:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
29. veebruari õhtul Tallinnast kodu poole liikuma hakates ei kujutanud Sülla ettegi, et õige peatuse leidmine ja seal mahasaamine võib osutuda väga keeruliseks. Selleks läks vaja kullipilguga sõpra, kiireid jalgu ning õnne, et piletimüüja õigel hetkel õiges kohas oli ja hädapidurit tõmbas.
Kell 16.36 Balti jaamast teele asunud ja graafiku järgi kell 18.54 Sürgaverre jõudvas rongis kulges sõit edukalt, kuni väljas läks pimedaks ja sõitjatel tekkis küsimus, kus viimati peatuti ja kui kaugel võiks olla kodupeatus.
Koos Viljandisse reisinud sõbra Ants Oravaga üritas Leo Sülla kuulata, mida öeldakse vaguni kõlarist. See aga tegi häält vaid üksikutes jaamades ja ka siis kõlas sealt vaid plärin, nii et sõnu polnud võimalik eristada.
Kui meestel hakkas tekkima kahtlus, et rong võib Sürgaverele väga lähedal olla, surus Ants Orav ühes peatuses näo vastu udust vaguniakent ja nägi jaamahoonel kirja: Olustvere. See tähendas, et meestel oli aeg teineteisele nägemist öelda — järgmine peatus oligi Sürgavere.
Juba enne, kui rong jaama saabus, astus Sülla koos lapselapsega tamburisse. Rong jäi seisma, kuid sõitja suureks imestuseks uksed ei avanenud.
«Kust kurat ma välja saan?» olla Sülla sõbra meenutuse järgi prahvatanud.
Järsku helises mobiiltelefon. Helistas Süllale autoga jaama vastu tulnud naaber, kes andis kiiresti hüva nõu: jooksku mees esimesse vagunisse, sest rong selles jaamas teisi uksi ei avagi.
Naaber teadis, mida rääkis. Vaevalt nädalapäevad varem oli ta raudteejaamas oma pojal vastas käinud. Siis jäigi poeg suletud uste tõttu vagunisse ja isa sai lapse kätte alles Viljandis.
Leo Sülla haaras lapse ja koti ning sööstis esimese vaguni poole. Rong hakkas juba liikuma. Teel õige ukse poole kihutas Sülla läbi puhveti, kus istus konduktor. Koos sõbraga rongi nina poole rutanud Ants Orava meenutuse järgi päästis just konduktor olukorra, tõmmates hädapidurit.
Kui paigale kriiksatanud rongi esimese vaguni uks avanes, ei jäänud Süllal muud üle kui lumehange hüpata. Kubemeni lumes olles sai ta sõbra abiga vagunist kätte ka lapse ning kotid.
Poolesaja meetri kaugusel perroonist avastas Leo Sülla, et paksus lumes koos lapse ja pagasiga ta liikuda ei suuda. Üritas küll paar korda, kuid edutult. Ta ootas, kuni rong lahkus, ning jalutas siis mööda raudteed peatusesse tagasi. Kui mees lõpuks ennast perroonile vinnas, oli seiklus lõppenud.
Edelaraudteel õnnestus eile välja selgitada, et rong peatus Sürgaveres esmalt 30 sekundit. Seejärel liikus 20 sekundi jooksul 55 meetrit, mille järel peatus uuesti 57 sekundiks.
Edelaraudtee pardateenistuse juhi Tõnis Meistri sõnul oli klienditeenindaja möönnud, et teateid oli halvasti kuulda. Viljandis aga rongi teavitussüsteemi kontrolliti ja siis töötas see vedurijuhi sõnade kohaselt laitmatult.
«Me palume sõitjalt vabandust ja kahetseme juhtunut,» teatas Meister. Tema selgituse järgi võis juhtuda, et kaabliühenduste vahele tungis vesi või lumi ja seetõttu oli side vagunite vahel ajutiselt kadunud.
Leo Sülla tundis kokkuvõttes aga heameelt, kui rongi kõrval lumes seisis. Vastasel korral oleks talle vastu tulnud naabrimees pidanud sõitma 25 kilomeetrit Viljandisse, et sõitjad koju aidata.
Juhul kui sõiduajal valitseb vagunis vaikus, soovitab Tõnis Meister sellest inimestel kohe piletimüüjale või mõnele teisele raudteetöötajale teada anda.
Artikkel ilmus 10. märtsi «Sakalas»