Kuidas päästa vaimset «teist Eestit»?

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

KOLLEEG HANS Väre kirjutas mõni aeg tagasi «Sakalas» pika loo vaimse «teise Eesti» kohta, keda eristab muust Eestist vähene informeeritus, et mitte öelda lollus.

Kõige paremini iseloomustas ta neid inimesi järgmise võrdlusega: «Nad ei ole kuulnudki Euroopa võlakriisist, kuid on see-eest täiesti kursis Nõia-Intsu tegemistega.»

Minagi olen selle üle juba mõnda aega mõtisklenud, kuid pole suutnud oma mõtteid seni sõnastada. Olen kolleegile väga tänulik, et ta tegi otsa lahti ja ärgitas mind seda teemat edasi arendama. Kui eespool mainitud lehelugu keskendus suuresti kolletuvale ajakirjandusele, mis muudab inimesed pealiskaudsemaks, siis mina vaatan asja veidi laiemalt.

RÄÄKIDES AJAKIRJANDUSE ja meelelahutuse segunemisest, satume alati nõiaringi: ajakirjandus pakub enda elatamiseks just seda, mida tarbija tahab, ja tarbija omakorda ei oskagi tahta midagi muud kui seda, mida meedia talle ette söödab. Kes on siis süüdi, et kriitilise massi — otsused tehakse ju nende järgi — ootused muutuvad üha madalamaks?

Muidugi võime viidata maailma üldisele (taand)arengule ning pealiskaudsemaks muutumisele ja tohutule võimalusterohkusele. Leidub muidki põhjusi, mis vabastavad meid vastutusest ja lubavad käed rüpes nentida: pole midagi parata, elu muutub. Aga ometi võime mõelda, mida saaks teha olukorra parandamiseks. Olen kindel, et pisikeses Eestis on võimalik nii mõndagi ette võtta. Peaksime vähemalt üritama.

Et täiskasvanud inimesi on raske muuta, tuleb keskenduda lastele.

OLEN VEENDUNUD, et kõik saab alguse kodust. Kui seal valitseb vaimne lodevus, elu ainus eesmärk on raha teenida ja kulutada ning lastele ei pakuta kaasamõtlemist nõudvat meelelahutust, siis on raske loota, et neil tekivad vaimsed huvid.

Seega tuleb paratamatult mängu kool, mis peab kodu jäetud lüngad täitma.

Tihtipeale väidetakse, et paljudel lastel on koolilõuna ainus võimalus saada kord päevas sooja toitu. Usun, et neid, kellel kool on ainus võimalus saada kord päevas vaimutoitu, on vähemalt sama palju, aga tõenäoliselt sootuks rohkem.

Kui sooja toidu vajajaid on lihtsam tuvastada, sest selle vajajad kuuluvad suhteliselt kergesti määratletavasse sotsiaalsesse gruppi, siis neid, kel napib vaimutoitu, jagub igasse rühma.

Pean vist vahelepõikena selgitama, mida ma vaimutoidu all silmas pean. Eelkõige seda, et inimene oleks eluga kursis ning saaks aru, mis protsessid toimuvad ja miks. Et ta ei lähtuks valima minnes viimaste kuude loosungitest, vaid kandidaatide ja erakondade varasematest tegudest.

Et saaks aru, miks hinnad või palgad tõusevad ja langevad, teaks, mis on nädala suurim kultuuri- või spordisündmus ja nii edasi. Selleks polegi vaja palju teha, miinimumkoguse saab kätte, kuulates «Aktuaalset kaamerat», mis tuleb igal õhtul tasuta koju.

On kurb, et nii-öelda vaimselt piiratud inimeste gruppi ei kuulu üksnes napsilembesed ja rullnokliku eluviisiga tegelased, sõltumata rahakoti paksusest, vaid ka viksid ja viisakad, hästi tasustatud ning omal alal tunnustatud inimesed.

Kõige paremini näitas seda aastaid tagasi eetris olnud «Miljonimäng», kus alles hiljuti kõrghariduse omandanud edukad noored demonstreerisid järjekindlalt oma võhiklikkust sellistes küsimustes, mille vastused ronivad sulle ise pähe, kui veidigi silmad ja kõrvad lahti hoiad.

Või teine näide. Olen olnud mõne korra koolinoorte viktoriini «Meediamull» žüriis. Kuigi seal peaksid koos olema koolide helgemad pead, tegid noorte suust kuuldud vastused tihtipeale nõutuks.

PARAKU ON praeguse koolisüsteemi põhieesmärk valmistada ette kitsa ala spetsialiste, jättes kõrvale ühiskonnale kasuliku mõtleva inimese kasvatamise. Ameti omandanud, mõtleb see spetsialist lõpuks vaid sellele, kuidas end tööturul kallimalt maha müüa, ja tal pole vahet, kas teha seda Eestis või mujal. Ühiskond ei lähe talle eriti korda.

Juba väide, et gümnaasium on eelkõige kõrgkooli mineku ettevalmistus, tundub mulle pelutav. Keskharidus — olgu siis gümnaasiumi või kutsekooli kujul — peaks olema ka ettevalmistus edaspidiseks eluks ja seetõttu kindlasti kohustuslik.

Nõukogude ajal polnud asjalood koolis küll paremad: aeti palju tarbetut ideoloogilist vahtu, aga mööngem, et vajaliku töö tegi ära kodu. Siis jälgiti pingsalt kõiki uudiseid, loeti ridade vahelt ja arutleti isekeskis.

Tahtmine maailmast teada saada oli takistustest hoolimata või õigemini nende tõttu nii suur, et infokillu kättesaamiseks oldi valmis läbi töötama suuri koguseid pahna.

Nüüd, mil kogu maailma teave on mõne nupuvajutuse kaugusel, ei tunta selle vastu huvi või mis veel kurvem — ei saada sellest aru. Tähed on tuttavad, sõnad loetakse kokku, aga mõelda ei osata.

Võib tunduda paradoksaal­ne, aga nõukogude ajal kasvanud lihttöölisega saab rääkida laiahaardelisemat ja päevakajalisemat juttu kui vabadusaja kõrgharituga. Meie seisukohad võivad küll kohati kardinaalselt erineda, kuid me räägime ühest ja samast asjast ning mõistame üksteist.

NÕUKOGUDE AEG ei tule õnneks tagasi, kuid see ei tähenda, et peaksime vabadustuhinas loobuma mõtlemisvõimest ja silmaringist.

Et kodude peale enam nii palju loota ei saa, tuleks haridussüsteemil abikäsi ulatada. Koolis on küll ühiskonnaõpetuse tunnid, kuid nendes käsitletakse eelkõige üldiseid teemasid ja teoreetilist tausta. Ehkki vajalik tarkus, jääb sellest kindlasti väheks, et olla ühiskonna täisväärtuslik liige.

Seetõttu oleks kooliprogrammi hädasti vaja nädalas kas või ühte tundi, milles õpetaja juhendamisel arutataks viimase seitsme päeva olulisemaid sündmusi nii meil kui maailmas. On tähtis, et seal ei peetaks loengut, vaid just nimelt arutataks, mis juhtus ja miks.

Niisuguse tunni tarvis poleks vaja õpikuid — piisaks, kui õpilased vaataksid iga päev avaõigusliku televisiooni uudistesaadet. Et tänapäeval saab seda jälgida suvalisel hetkel arvutist, pole keegi kohustatud kindlal kellaajal teleri ette tormama. Pool tundi päevas on Facebooki kõrvalt ikka võimalik leida. Loomulikult nõuaks see head ja neutraalset õpetajat, kes ei hakkaks oma (poliitilisi) vaateid peale suruma, kuid seegi ei tohiks olla ületamatu takistus.

On hämmastav, et kui perekonnaõpetust hakatakse koolis tänapäeval andma juba viienda klassi paiku, ehkki ka selles võiks loota perekonnale, siis ühiskonna protsesside adumine on jäetud noorte endi hooleks.

Saan aru, et soovimatu varajane rasedus pole ainult üksikisiku draama, vaid mõjutab ka ühiskonda, kuid rumal inimene pole põrmugi vähem ohtlik. Olen veendunud, et niisuguseid tunde tuleks nagu perekonnaõpetustki hakata andma enne gümnaasiumiastet.

Muidugi võib olla, et maailma ja ühtlasi Eesti mandumine on muutunud juba pöördumatuks, kuid võiksime kas või proovida. Siis saame vähemalt surra teadmisega, et tegime mis suutsime.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles