VIIMASTEL KUUDEL on Eestis käinud elav avalik arutelu riiklike päästekomandode tuleviku üle. Debatis jääb tõdede ja pooltõdede kõrval silma ka teadmatusest tingitud väärtõlgendusi. Ma küll möönan, et läheneval ümberkorraldusel on varjukülgi, kuid soovin anda päästekomandode ümberkorralduse põhjuste selgitamisse oma panuse.
Varakahju, olgu see kui tahes suur, ei kaalu üles päästmata jäänud inimelu.
Elupäästevõimekus on tähtis nii õnnetusse sattunu kui päästjate turvalisuse seisukohalt. Ma ei lasku siinkohal keerukatesse üksikasjadesse, aga ümberkorralduse peamine eesmärk on jõuda sinnamaale, et võimalikult paljudel oleks elu päästev teenus vähemalt viieteistkümne minuti kaugusel.
Eesti demograafilised muutused ja elanikkonna ümberpaiknemine on kummutamatu tõsiasi. Kahjuks ei käi õnnetused mööda kive ja kände, vaid liiguvad inimestega kaasa. Päästmaks elusid, peab komandode paiknemine arvestama elanike paiknemist.
Pole alust väita, nagu liiguksid inimesed sinna, kus on päästekomandod. Elu tõendab iga päev vastupidist: nad langetavad ümberpaiknemise otsuse hoopis teistest kaalutlustest lähtudes ning järelikult tuleb päästekomandod viia sinna, kuhu liiguvad inimesed.
PÄÄSTEVÕIMEKUS TULEB ümber paigutada siis, kui muudatuse üldine kasu on suurem kui sellega kaasnev üldine kahju. Päästeamet on juba aastaid jälginud ja analüüsinud elanike ja riskide liikumist, ent pole sellegipoolest teinud muudatusi kiirustades.
Nüüd oleme olukorras, et ümberpaigutamine viib päästevõime lähemale 121 000 elanikule ning kaugemale 21 000-st. Vahe üldise kasu saajate ja üldise kahju saajate vahel on paisunud kuuekordseks ega luba meil enam jääda kõrvaltvaatajaks. 121 000 elanikku saavad võimaluse, et nende elu päästetakse, kuna enamik 21 000-st ei kaota seda: nimetatud teenust ei ole mõnel pool pakutud üldse ja mõnel pool pole selle järele olnud järjepidevat tarvidust.
Päästjate arv ei vähene. Nad viiakse komandodesse, mille ümber elab rohkem inimesi, ent millel seni ei ole olnud püsivat elupäästevõimet. Nii saame mitme seni kahe- või kolmeliikmelise päästekomando koosseisu aasta ringi kolm või neli liiget — vähemalt niisugust meeskonda ongi vaja elude päästmiseks.
Püsiva elupäästevõimega komandode hulka suurendatakse 41-lt 66-le, neid tuleb juurde 25. Ümber paigutatakse 166 päästjat: 84 linnade suurtest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta eriti elupäästeteenuse osutamist, ning 82 neist üheksast, millest ajakirjandus on sageli juttu teinud. Suurem hulk päästjaid liigub seega just väiksematesse komandodesse.
SIISKI KAUGENEB riiklik päästeteenus 21 000 inimesest. Ehkki turvalisus on pahatihti olnud näiline — mõni komando on osa aastat suletud või kõigest üheliikmelise valvekoosseisuga —, tuleb tunnistada, et osaliselt see nendel inimestel väheneb. Riiklik päästemeeskond on küll suurema koosseisuga, kuid saabub kaugemalt.
Turvalisuse tagamiseks on tähtis suurendada ennetustööga inimeste teadlikkust ning kasutada vabatahtliku päästeala võimalusi. Tänu kodanike teadlikkuse suurenemisele on tules hukkunute ja hoonete tulekahjude arv nelja aasta jooksul kaks korda vähenenud. Teadlikkus on ülivõimas turvalisuse tagaja.
Nimetan mõne fakti maailma ühest turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke (seal küll omavalitsuste) päästekomandosid 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Võrreldes riikide pindala, näeme, et Eestis paiknevad need ka pärast ümberkorraldust neli korda tihedamalt kui Soomes!
Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle kahe korra rohkem. Soomes on lisaks 730 vabatahtlikku päästekomandot, pindalaühiku kohta sama palju kui Eestis.
Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes annavad iga päev panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse. 2012. aastal ületab siinsete vabatahtlike päästekomandode arv saja piiri. Eesti ei pea oma päästeteenistust häbenema.
PÄÄSTEKOMANDODE paigutust puudutavaid otsuseid ei tehta kiirustades. Eestis on neid protsesse jälgitud aastaid, tehtud põhjalikke analüüse ning arvestatud välisriikide kogemusi. Kuigi mõnele valus, on muudatus ometi vältimatu. Uus päästekomandode võrgustik arvestab elanike ja riskide paiknemist ning annab järgmisteks aastateks selguse ja kindluse võrgustiku loomist jätkata.