Mitmel elualal tegus Liis Klaar sai valmis südamliku raamatu «Mulgivanaema meekook», mis jutustab ühe Viljandimaalt pärit eesti suguvõsa käekäigust.
Liis Klaar: rohi ei ole teisel pool aeda rohelisem
22. jaanuar 2009, 17:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu peategelane on autori vanaema, mamma ehk Mulgivanaema Elise Anderson, tubli taluperenaine, kes kasvatas üles neli last. Viljandimaal Karula vallas Uha talus sündinud Elise Anderson elas enne Teist maailmasõda Viljandis ning Tallinnas. 82-aastasena suundus ta oma laste juurde Rootsi. Kaheksa aastat hiljem ta suri. 1993. aastal jõudis tema tuhk mehe ja poja põrmu kõrvale Viljandi surnuaial.
Kirjeldades vanavanemate ja omaenda elukäiku, käsitleb «Mulgivanaema meekook» ühtlasi ka osakest Eesti ajaloost.
Liis Klaar, raamat sai ilus nii sisult kui vormilt.
Vorm mulle ka väga meeldib. Sisu... Vaadake, see oli lihtsalt üks tunne ja tahtmine. Tegelikult ma tahtsin ainult vanaemast kirjutada, aga materjali oli vähe ja enam polnud kellegi käest küsida. Nii tuli ka meie elulugu sinna juurde.
Küllap on paljud mõelnud: «Miks ma ometi ei taibanud oma vanaemalt õigel ajal küsida! Nüüd on õige aeg möödas ja küsida pole enam kelleltki...»
Nii see on. Enam ei ole ka minu vanemate generatsiooni.
Ma mõtlesin, et võtan mõned seigad, mida teistel ette tulnud pole. Meie elulugu on kirju, oleme elanud ju nii mitmel maal, pojad on üles kasvanud kolmes koolisüsteemis.
Esimene mõte raamatu kallale asudes olid vanaema retseptid, aga lihtsalt retseptiraamat tundus ka kuidagi liiga kuiv. Siis hakkasin elulugu sisse põimima ja sealt see peale hakkas.
Fotod said vanadest albumitest ja kastidest üles otsitud, aga nende tagasipanemist pole ma üldse alustanudki veel. Neid on terve kotitäis, tagasipanek on veel hullem kui ülesotsimine!
Mulgi toitude retseptide liin ühendab raamatus eri aegu. Kas mõni neist on teile eriti hingelähedane?
Ikka meekook! Seda olen teinud sellest ajast peale, kui kodust üliõpilasena ära kolisin. Safranikringlit teen igaks sünnipäevaks. Need on need kõige lemmikumad. Mul on poolteist kladet retsepte veel, neid ma ikka sirvin ja vaatan.
Muidugi, tänapäeva retseptid on vürtsikamad ja põnevamad. Samas armastas mul juba ema vürtse vanaemast rohkem lisada. Kogused on muidugi umbes antud: pool klaasi ja supilusikatäis. Igaüks saab aineid oma maitse järgi panna.
Mulle meeldivadki sellised kokad, kes ei aja retseptides sõrmega järge ega mõõda grammiga, vaid lisavad kõike südamest ja sisetunde järgi.
Nii ongi! Ma olen nii mitmel maal elanud ja kas või jahu on eri maades erinev. Ikka pead ise kõik läbi proovima.
Väga sümpaatne on teie mõte, et teistele andmiseks on inimesel vaja kõigepealt endast palju teada.
Aga see on tõsi! Seda ma märkasin põgenikuna Rootsis elades. Mõned eesti vanemad katsusid oma lastest rootslasi kasvatada, kuigi ise rääkisid seda keelt vigaselt. Laps läks kooli, rääkis sedasama vigast rootsi keelt ja tal oli palju raskem.
Meie kõrvalmajas elaski just üks selline perekond. Lapsed heitsid hiljem vanematele ette, et ei saa nendega kontakti, sest vanemad ei õpetanud neile eesti keelt.
See on ju rikkus, kui inimesed oskavad mitut keelt! Assimileeruda mingisse ühiskonda on keeruline. Nende vanemad jäid ikka välismaalasteks.
On vale jätta lapsele edasi andmata tagapõhi, kust ta pärit on. Rikkam on olla mitme kultuuri sees.
Ega te mõnikord ole kahetsema pidanud, et Eestisse tagasi tulite?
Absoluutselt ei ole. Eestis oli algaastatel ikka väga palju teha. Meie peret pole kunagi võetud kui väliseestlasi, sulasime siia kuidagi ilusti sisse.
Mõnes mõttes muidugi on Eesti natuke negatiivne, aga eriti algusaastate entusiasm oli nii tugev, et lõika või noaga!
Pole vist mõtet küsidagi, kus ja millal on teil kõige parem elada olnud?
Sama küsimust on tihti küsitud ja ausalt öelda ma ei oska vastata. See on olenenud abikaasa töökohast ja laste koolist. Iga faas elust, iga kolimine on olnud isemoodi. Iga kord on olnud sama põnev!
Sellega ma ei taha ütelda, et olen kolimisi oodanud, aga kui nad juba kätte jõuavad, on kõik kuidagi depressiivne. Samas on igal maal on midagi uut ja midagi teistmoodi. Kui küsite, kus on kõige parem, siis vastan: siin ja praegu!
Eestis kurdetakse sageli kehva kliima üle. Kuidas teile tundub, kas põhjusega?
Kliima ja pimedus! Nende kahe kombinatsioon ei ole eriti lõbus küll. Päikesest,
soojusest ja valgusest jääb vahest kahjuks puudu. Olen ikka mõelnud, miks pidid esivanemad sellise kolkanurga valima. Oleks võinud ju Hawaiile minna. Samas havailased tahaksid väga näha nelja aastaaega.
Muidugi ei ole ma rahulolematu. Saab ju elu teha meeldivaks ka siin elades. Rohi ei ole teisel pool aeda rohelisem.
Kui väljas ei ole päikest, siis tundub, et teil ei ole sellega muret — päike on teis endis.
Proovime! Eks igal inimesel ole omad kõrg- ja madalpunktid. Mul on õudselt palju veel teha! Ma loodan, et suudan inimestele midagi anda.
Aga kogu aeg anda ei saa, tagasi peab ka saama. Selleks annavad võimaluse reisimine või oma perega koos istumine.