Viljandi huvikool on otsustanud hakata valmistuma järgmiseks aastavahetuseks, kutsudes inimesi annetama elektrilisi kaunistusi, mis on katki või seisavad kasutuseta.
Huvikool valmistub juba järgmisteks jõuludeks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahked inimesed võivad veebruari lõpuni kooli kantseleisse viia kuuseküünlaid,
elektrivanikuid, valgusvoolikuid, pikendusjuhtmeid ja muud seesugust. Soovi korral saab annetaja oma eseme pärast aastavahetust tagasi, sest kõik toodud asjad märgistatakse.
Ettevõtmise initsiaator, Viljandi huvikooli loodusringi hoidja Peep Tobreluts rääkis, et üleskutsel on mitu eesmärki: see tutvustab huvikooli lastele ja õpetajatele taaskasutuse võimalusi, toob õppetöösse uusi praktilisi ülesandeid ning annab võimaluse imetleda kaunistatud koolimaja.
Säärase idee peale olid huvikooli õpetajad tulnud üheskoos. «Käisime Riias «La Traviatat» vaatamas ja bussis sõites tekkis meil igasuguseid vahvaid mõtteid,» jutustas Tobreluts. «Järgmisel päeval võtsin selle teema juba konkreetsemalt üles.»
Peep Tobrelutsu sõnul võivad inimesed huvikooli tuua nii kasutuseta jäänud kui katkisi elektrikaunistusi.
«Veel kümme aastat tagasi olid levinud sellised tuled, kus ühe pirni läbipõlemise korral jäi kogu kett pimedaks,» selgitas ta. «Paljud inimesed ei viitsinud viga otsima hakata, vaid jätsid komplekti seisma ja läksid üle töökindlamate lahenduste peale.»
Seisma võisid jääda ka sellised kaunistused, mille alaldi on kadunud või läbi põlenud. Samuti need, mis on moest läinud ja kapinurka ununenud.
Annetusi oodatakse huvikooli kantseleisse veebruari lõpuni. Siis teevad eestvedajad inventuuri: otsivad välja komplektid, mis vajavad parandamist, ning sordivad kaunistused värvi ja välimuse järgi.
«Nii tekib meil ülevaade kogusest ja sellest, kuidas need kaunistused omavahel sobituvad,» kirjeldas Tobreluts. Annetuste parandamisse plaanib ta kaasata nii lapsi kui kolleege.
«Pärast parandustöid pöördume juba nende õpetajate poole, kes tegelevad kaunite kunstidega,» jätkas ta. «Nemad teevad koos lastega kavandid, kuidas kaunistusi koolimajale võiks paigutada. Eks siin olene palju sellest, kui arvukalt laekub välikasutuseks mõeldud asju ning neid, mida saame asetada akende taha ruumidesse.»
Kui kavandid näevad ette, et kaunistused peavad kinnituma alustele, saavad huvikooli inimesed neid varakult valmistama hakata.
«Ettevõtmise viimane osa on see, et lõpuks mõõdame spetsiaalse mõõteriistaga kogu selle ilu elektritarbimise üle,» jutustas Peep Tobreluts. «See annab meile magusvalusa teadmise, kui suure jalajälje me jõlulukaunistustega emakesele maale jätame.»