Enne kui surnutest said numbrid

Erakordselt humanistlik Snyder tõstab vaikselt ajaloo kiretute umbisikuliste numbriridade ette halastamatu peegli ja kuigi esimese hooga tahaksid paljud lüüa selle tuhandeks killuks, seisavad nad ometi silmitsi looga, mis oli alles hiljaaegu verdtarretav reaalsus.

Kustuv minevik

«Mis tähtsust on sellel, kui õpetatud ja kõigega kursis me oleme või mitu tuhat raamatut oleme lugenud? Loeb vaid see, mida me pärast lugemist tunneme, näeme või teeme, kas tänav ja pilved ja teiste inimeste olemasolu tähendavad meile midagi, kas meie keha on tänu lugemisele rohkem elus.»

Nii leidis mehhiko luule­taja ja esseist Gabriel Zaid oma teravmeelses teoses «Liiga palju raamatuid». Pärast «Veremaade» läbilugemist hakkad tahes-tahtmata vaatama inimestele ja pilvedele teise pilguga.

Kirjapandud ajalugu pole mõeldud statistikatabelite lihvimiseks, vaid pakub meile humaansuse ja mäletamiskultuuri proovikivi. Miljonitel laipadel on oma lugu — igaühel oma unistused, oma lapsepõlv, lähedased, igatsused ja armastus.

Surnud enam ei mäleta. Varsti ei mäleta neid ka elavad ning nad haihtuvad olematusse, nagu poleks iial eksisteerinudki. Nende hukust saab ebamäärane ja piinlik eksitus.

Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel põhjustas Kreml Ukrainas teadlikult holodomor’i ehk miljonite ukrainlaste näljahäda. Surnuks nälgis kaks-kolm miljonit inimest. See arv on hoomamatu.

Nende õnnetute surmakarjed ei heiastu enam isegi stepimiraažides. Aga kui loed, kuidas õnnetud lapsed hakkasid üksteist sööma... Elusalt... Timothy Snyder annab ajaloole näo, mille me ehk meeleldi unustaksime, ja muudab numbrid taas inimesteks.

Mälutraditsioonidele

«Veremaad» pakub Euroopa lähiajaloole välja uue lähenemise, mis käsitleb natsliku ja stalinistliku režiimi korraldatud tapatalguid kui ühe mündi kaht külge.

Uuena reklaamitud ajalookäsitlusi ilmub vaat et iga päev, hoolimata tõsiasjast, et iga raamat on juba ilmumise hetkel vananenud. «Veremaad» tõuseb teiste seast esile, sest uudne emotsionaalne kirglikkus on selles kombineeritud akadeemilise ajalooprofessori allikakriitilise lähenemisega.

Natsid ja nõukogude režiim tapsid möödunud sajandi esimesel poolel miljoneid inimesi. Timothy Snyderi käsitluses hõlmavad Veremaad territooriumi, mis laiub Poola keskosast Lääne-Venemaani ning hõlmab ka Ukrainat, Valgevenet ja Balti riike. Nii massilist vägivalda, kui sai osaks Veremaadele, polnud maailm veel näinud.

Tänapäeval peetakse holokausti ehk kahekümnenda sajandi kurjuse sümboliks Auschwitzi, Veremaade tuntuimat tapapaika. Kummatigi oli seal võimalik ellu jääda. Kui Auschwitz-Birkenau 1943. aasta kevadel tööle hakkas, oli kaks kolmandikku holokausti ohvreid ning koguni 90 protsenti mõlema režiimi tapetuid juba surnud.  

Snyder juhib tähelepanu asjaolule, et suurem osa saksa ja nõukogude režiimi läbi hukkunuid ei näinudki koonduslaagrit.

«Enamikku massimõrvu seostatakse harilikult holokaustiga ja holokausti kiire tööstusliku tapmisega, kuid see kujutlus on liiga lihtne ja puhas,» lajatab Snyder. Ta tuletab meile meelde, et neljateistkümnest miljonist Veremaadel tapetud tsiviilisikust ja sõjavangist pooled surid sellepärast, et neile ei antud süüa.

Terrori dünaamika

«Ohvrite arv võib nüristada meie mõistust, nii et me ei taju, et nad kõik olid indiviidid,» ütleb autor.

1969. aastal sündinud Timothy D. Snyder on Yale’i ülikooli ajalooprofessor, kes tegeleb esmajoones rahvusluse, Kesk- ja Ida-Euroopa ning holokausti ajaloo uurimisega. Ta on avaldanud viis monograafiat ja toimetanud mitu koguteost.

Snyder ei väsi hoiatamast, et kui natside kurjust kirjeldatakse nii totaalse ja apokalüptilisena, et tõstetakse see inimeste kujutluses suisa väljapoole ajalugu, siis Stalini kuritegusid õigustatakse pahatihti vajadusega luua modernne riik ja kaitsta seda. Mõlemad teed viivad ummikusse.

Snyder tuletab maailmale järjekindlalt meelde, et massimõrvadega tegi 1930. aastate Ukrainas algust Stalin ja kuni aastani 1941 ähvardas poolakaid Nõukogude Liidus hoopis suurem surmaoht kui juute Kolmandas Riigis.

Autor virutab kivi ka Venemaal tänapäevani pühaks peetavasse Suure Isamaasõja klantspilti. Selle järgi olid eriti rasked venelaste kannatused, ehkki tegelikult kannatasid Saksa okupatsiooni all eelkõige teised rahvused.

Eesti ja Baltimaad üldse mahuvad Snyderi käsitluses samuti Veremaade territooriumile, kuid nende kolme riigi osa on tema mahukas uurimuses suhteliselt väike.

Kindlasti ei ole meil meeldiv lugeda jahedat tõdemust, et Eesti andis omal ajal Nõukogude Venemaa survele järele enne teisi Balti riike ning välistas sellega maailma silmis Balti diplomaatilise sõltuvuse.

Juute ei elanud Eesti territooriumil eriti arvukalt ning Saksa okupatsiooni ajal tapeti neid 963. Veidi üllatuslikult kirjutab üldjuhul objektiivne Snyder need kuritööd puhtalt Omakaitses teenivate eestlaste kontosse, kuid toimetaja terane märkus tuletab joonealusena siiski meelde, et juutide tapmist ei saa panna ainult nende süüks.  

Õige perspektiiv

«Veremaades» on hulk detailseid kaarte, kuid ei leidu ühtegi fotot. Võib-olla on see taotluslik: kujutlusvõime suudab maalida koledama pildi kui mis tahes fotod.

Massitapmiste juurest pöördub Timothy Snyder ikka ja jälle mikrotasandile, üksik­indiviidi saatuse juurde. Kirjeldused on tihti napid, kuid seda kohutavamad.

«Kõik naised läksid gaasikambrisse riiete ja juusteta. Naiste juustest tehti saksa raudteetöölistele sokke ja nendega ääristati tuhvleid, mida kandsid allveelaevnikud.» (Lk 289)

Lugejani jõuavad Poola ohvitseri Adam Solski päeviku viimased read, mis ta kirjutas Katõnis vahetult enne mõrvamist.

Nälgivas Ukrainas tähendas suitsev tarekorsten aastatel 1932 ja 1933 ainult üht: kannibalid söövad oma saaki või praeb pere mõnd oma liiget. Suitsu järgi teadiski miilits tulla kannibale arreteerima. Osa vanemaid palus lastelt luba nende keha ära süüa, kui nad on hinge heitnud.

Muu hulgas on «Veremaades» üheteistkümneaastase Tanja Savitševa südantlõhestav luuletus blokaadirõngas Leningradist. Tanja suri koos perega nälga.

Need ja kümned teised lõigud panevad kujutlusvõime tööle ning tekitavad ahastust. Läbi ajalooudu kaigub kaugete kogupaukude kaja, kostavad ohvrite surmakarjed, vaatavad vastu ahastavad silmad.

See on jube, ent ülimalt vajalik lugemine.

Snyder nendib oma liigutavas lõppsõnas, et natside ja sovettide režiim tegi inimestest numbrid.

«Meie kui teadlaste ülesanne on need arvud teada saada ja õigesse perspektiivi panna,» kirjutab autor. «Meie kui humanistide ülesanne on muuta nad uuesti inimesteks. Kui me seda ei suuda, siis pole Hitler ja Stalin kujundanud ümber mitte ainult meie maailma, vaid ka meie inimlikkuse.»

RAAMAT
Timothy Snyder, «Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel»
• Inglise keelest tõlkinud Rein Turu
• 536 lehekülge
• Kirjastus Varrak