Maavalitsus pinnib bussifirmat

Kohaliku ühistranspordi korraldamise eest vastutavat maavalitsust ajendas loendust korraldama tõsiasi, et lõppenud aastal on maakonnaliine teenindavad ettevõtted deklareerinud kümmekond protsenti väiksemat piletitulu kui aasta varem. Eriti suur kahanemine torkab silma ATKO Gruppi kuuluva aktsiaseltsi MTG hallatavatel Viljandi linnalähiliinidel, kus tulu on olnud üle 20 protsendi väiksem.

Rasked otsused

Et see tendents sunnib maavalitsust kaaluma liinide kärpimist või koguni mõne sulgemist, peeti vajalikuks enne uue aasta algust olukorda selgust tuua. Nii istusidki kümned ametnikud mitu päeva hommikust õhtuni bussides ja tegid  sõitjate liikumise kohta märkmeid.

Kui MTG arvutuste järgi oli linnalähiliinidel jaanuarist oktoobrini päevas keskmiselt 2097 reisijat, siis novembrikuine loendus andis tulemuseks 3060.

Maavalitsuse arenguosakonna juhataja kohusetäitja Kaupo Kase nimetab sellist tulemust üllatavaks. «Mingit erinevust võis eeldada, aga meile praegu vastu vaatav vahe on ootamatult suur: terve kolmandik. See paneb kukalt kratsima ja küsima, milles peitub põhjus,» sõnas ta.

MTG juhatuse liige Margo Toming seevastu peab tulemust loogiliseks, sest loendajad ei fikseerinud, kas sõitjad olid ostnud üksikpileti või kasutasid kuukaarti, millega võib kehtivusajal teha ükskõik kui palju sõite.

Kontroll pole ammendav

Kaupo Kase möönis, et maavalitsusel puudub alus väita, nagu moonutaks bussifirma teadlikult arve. Samas ei saa aktsiaselts MTG tema väitel praegu ka vastupidist tõestada, sest ta pole bussides kasutusele võtnud sellist piletite müügi ja kontrolli süsteemi, mis võimaldaks pidada statistikat. Nii ei tea keegi, mitu korda kuupileti omanikud sõidavad, ega sedagi, kui palju on bussijäneseid, kes maavalitsuse palgal olevatele kontrollidele vahele ei jää.

«MTG on selle süsteemi puudumisega algusest peale liinilepingut rikkunud. Saatsime talle järelepärimise ning ootame vastust hiljemalt viiendaks jaanuariks,» ütles Kase. «Kui ta väidab, et asi käib talle rahaliselt üle jõu, ei jää meil üle muud kui tõdeda, et firma võttis riigihanke konkursil endale kohustuse, mida ei suuda täita.»

Teoreetiliselt annab seadus maavalitsusele õiguse lepingu rikkuja dotatsioonist ilma jätta, kuid Kase jutu järgi ei ole seda esialgu kaalutud, sest see tooks endaga kaasa liinide seiskumise ega oleks kellegi huvides. «Meie esmane huvi on, et bussid käiksid ja inimesed saaksid oma sõidud tehtud,» kinnitas ta.

Margo Toming väidab, et kõigis nende bussides on liinilepingus nõutud kontrolliseadmed olemas, kuid neid ei ole seni kasutatud, sest see võiks sõidugraafikud segi paisata.

Tema sõnul peab arvestama, et linnaliinidel sõidab tipptundidel palju rahvast ning iga sõitja eraldi kontrollimine tähendaks märkimisväärset ajakulu ja paneks bussijuhile suure koorma.

Toming kinnitas, et firma koostab töökindlat süsteemi ning kavatseb minna maavalitsuse jutule mitme ettepanekuga. «Muu hulgas peitub häda selles, et ammendava statistika saamiseks tuleks muuta kogu müügi- ja kontrollisüsteemi. Ma ei tea, kui kiiresti me selles kokkuleppele saame. Näiteks on vaja uuesti läbi vaadata õpilaste ja pensionäride sõidusoodustuste kord.»

Leige huvi piletitulu vastu

Poolteist aastat on bussifirmad ilmutanud piletitulu vastu varasemast leigemat huvi, sest 2010. aasta juulis sõlmitud liinilepingud tagavad dotatsiooni, sõltumata sellest, kui palju inimesi bussiga sõidab. Varem tulenes ettevõtete sissetulek otseselt reisijate arvust, kuid niisuguse süsteemi puhul oli maavalitsustel keeruline kehtestada vedajate valimiseks üheselt mõistetavaid kriteeriume ning see põhjustas kurnavaid vaidlusi.

Lõpuks järgis maavalitsus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi soovitust hakata bussifirmasid valima selle põhjal, kes küsib liinikilomeetri eest kõige vähem raha. Nagu paljude teiste avalike vähempakkumiste puhul, on otsustajad siin silmitsi alalise kahtlusega, kas mõni konkureerija pole teinud võistluse võitmiseks alapakkumist, mis võiks tähendada loodetust kehvemat teenust.