Kaks maagümnaasiumi üheteistkümnenda klassi noormeest, kes korraldavad heategevuslikku bändide võistlust BÄM, teavad, et tõeline abivajaja ei ole see, kes kõige kõvemini karjub.
Noored teevad kolmandat aastat muusikaga head
31. detsember 2011, 12:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Mitt ja Toomas Koitmäe korraldavad aprillis heategevusliku bändide võistluse BÄM. «Palusime Facebookis kõigil BÄM-i sõpradel hetkeks mõelda, kas nad tunnevad kedagi, kes võiks abi vajada,» rääkis Karl Mitt, kuidas nad leidsid Keiu.
Keiu on 14-aastane isa käe all kasvanud tüdruk, kes on sünnist peale puuduliku liikumis- ja rääkimisvõimega. Keiu perele läheb kogu BÄM-i piletimüügitulu ja korjanduskarpidesse annetatav raha ning selle kasutamisele pole piiranguid seatud. «Ei näe põhjust, miks oleks meil vaja teada, milliste ravimite või teiste hoolduskulude peale see summa läheb,» selgitas Koitmäe.
Abistatavatega suheldes on aitajad saanud kindlustunde, et raha läheb õigesse kohta. «Oleme lubanud, et BÄM on igal juhul vaid toetav ega häiri kuidagi nende tegemisi. Ka peresse süvenemata on näha, et see raha läheb õigesse kohta,» lisas Koitmäe.
BÄM-i algatas eelmisel aastal Eva-Lotta Vunder, kes on nüüdseks kooli lõpetanud. Toona kogunes piletimüügist 160 eurot ja selle sai Päikesekillu perekeskus. «Nad ostsid endale hädavajaliku mikrolaineahju,» teadis Mitt.
Tänavu kevadel, teisel heategevuslikul bändide võistlusel kogunes piletitulust ja annetustest üle 500 euro, mis läks enneaegselt sündinud kopsukahjustusega Joonasele, kes sai selle eest inhalatsiooniaparaadi.
Korraldajad viisid Joonase perele raha isiklikult kätte ning neid võeti vastu värskelt küpsetatud kookide ja teega. Noormehed jutustasid, et Joonas oli esiti arglik, ent pärast sõbrunes külalistega ja tegi juba vallatustki.
«Väga tore laps,» lisas Karl Mitt (pildil) ja kirjeldas, et poisi ema tänulik pilk ja lapse lõbus naer andsid heategevuse jätkamiseks kinnitust. «See tunne, mida annab kellegi aitamine, on meeliülendav,» lausus ta.
Noormees arutles, et tegelikult näeme ju kõik enda ümber iga päev inimesi, kes vajavad abi. «Esimesest korrast oli selge, et me ei tee seda ainult enda jaoks,» lausus Mitt, rääkides sellest, et BÄM-iga on võimalik kellegi raskusi leevendada.
«Tehke iga päev üks väike heategu — ainult üheskoos suudame kõigi elusid päikeselisemaks muuta,» lisas Toomas Koitmäe korraldajate lipukirjaks saanud lause.
Peale heategevuse on ettevõtmisel ka teine pool — muusika.
«Ei saa öelda, kumb neist on suurem,» lausus Toomas Koitmäe ja rääkis, et kui seni on võistlus hõlmanud Viljandit, siis järgmine kord kutsutakse bände kokku kõikjalt Eestist.
Jah, just kutsutakse, sest registreeruda sinna ei saa. Nimelt on korraldajad valinud välja umbes viis kooli, kus pole bändi, ja neile kutse läkitanud.
«Nad saavad kokku panna bände, kellest parim esindab oma kooli konkursil,» selgitas Mitt. Kokkuvõttes saavad need koolid tunda sama, mida maagümnaasium on tundnud kaks aastat, mil uued inimesed on nullist bänditegemist alustanud.
Kevadisel võistlusel on lootus koguda rohkem raha kui varem. Esiteks on sündmus Viljandis juba hästi tuntud ning teiseks on ettevõtmine üleriigiline, mistõttu loodetakse külalisi ka teistest Eesti paikadest.
Keiut saavad soovijad Karl Miti kaudu aga juba praegu aidata.
Isa lugu tütrest
14-aastase Keiu isa jutustab oma tütrest: «Kui Keiu oli väike, oskas ta alati oma juuksed kukla pealt mõnusalt sassi ajada, nii et see nägi välja, nagu oleks tal nuustik pea küljes. Sellest tuligi hüüdnimi Nuustik. Mingi aja jooksul muutus see hellitusvormiks Nuustu ja veel hiljem kuni praeguseni — Väike Nuustu.
Mõnikord, kui olen Väikese Nuustuga kahekesi kodus, kujutan ette, et ühel ilusal hommikul nagiseb voodi, Nuustu tõuseb üles, jalutab kööki ja ütleb: «Hommikust, issi, mis täna süüa saab?» Ja kui mina jahmunult küsin, mis toimub, miks ta ometi kõik need aastad on vait olnud, vastab Väike Nuustu kavalalt, et polnud eriti midagi öelda. Ja me kallistame, naerame ohjeldamatult selle vahva nalja üle, hakkame pruukosti valmistama ja lobiseme lihtsalt igapäevastest asjadest. Lakkamatult.
Ma ei tea, milline oleks minu elu, kui Keiu oleks tavaline laps. Aga ma tean kindlalt, et füüsilisest abitusest hoolimata on sellel väikesel tüdrukul suur võim. Ta on mind muutnud ja vorminud. Kujundanud. Teinud mu paremaks inimeseks. Tänu temale on mu elus palju rohkem soojust ja hoolivust. Ja küllap ta seepärast mu ellu saadetigi.
Selline ta on. Väike Nuustu.»