Madrus hakkas kuival maal kapteniks

Ta lisab, et kui pensionipäev on kaugel, oskavat Kapten rääkida hästi põnevaid reisijutte. Noormees ise pole ühtegi lugu küll kuulma juhtunud.

Kohtan Kaptenit enne lõunat Karksi-Nuias lillepoe ees. «Mina olen üleval juba kella viiest ja kodus. Kus ma ikka enne palgapäeva olen,» selgitab ta. Aga parajasti on ta tulnud jõululaadalt. «Ega seal väljas eriti midagi ole. Kaks müüjat, üks pakub lõnga, teine mingeid linikuid.»

Seejärel lööb Kapteni silmadesse isevärki helk. Ta tõmbab määrdunud vatiinjope hõlmad koomale ja teatab, et seal sees pidi küll suur ilus käsitöölaat olema, aga sinna tema ei läinud.

Kapten Pärnu merekoolist

«Olen siin nädal otsa Luige juures puid teinud, seal Polli pool teed. Põletasime ka, sest saareoksi ei saa ju maha jätta — need ei mädane.»

Juba seitsmekümne aasta kanti küündiva elueaga mehe metsategu näeb välja selline, et ta võtab puu maha, tükeldab selle ja siis puhkab. Sellegipoolest kinnitab Kapten, et oskab ehitada, metsa teha, laevaga sõita — peaaegu kõike oskab ta.

«Kaptenleitnant oskab kõike!»

«Aga miks Kapten?»

«Lõpetasin Pärnus merekooli.»

«Seal said kapteniks?»

«Ei,» venitab Kapten ja sära ta silmis kustub.

«Aga merd ikka sõitsid?»

«Jaa! Palju aastaid!» lausub Kapten uhkusega häält madaldades. «Mark PRS.»
Õigupoolest oli Madis Kurst seitse ja pool aastat Atlandil kaubalaeva madrus. Selle mälestuseks on ta oma elamisse pliidi kõrvale korstnajalale riputanud oranži päästerõnga ja kirjutanud sellele «Vaikne sadam».

«Muid kapteniasju mul pole. Madrusemüts on ka.»

Tegelikult on veel üks foto. Endine madrus on näinud laevahukku: tema meeskonna aluse kõrval läks põhja Bulgaaria laev. Pildil on laeva nina taeva poole püsti.

«Päästsime sealt 14-15 meest, aga meeskonnas oli 50.»

Lõuna-Eesti mees kõneleb

«Kaunis daam, aga mida te tahate?» pärib Kapten.

«Tahan, et sa räägiksid mulle, mida põnevat sa elus teinud ja näinud oled.»

«Ei, kõneleksin!»

«Miks on «kõnelema» parem sõna kui «rääkima»?»

«Ma olen Lõuna-Eesti mees. Otepäält. Ja seal on «kõnele»!»

«Olgu nii.»

«Ütle siis, mis ma sulle, seda et teile teinud olen?!»

«Mulle võib rahulikult «sina» öelda.»

«Ei, ainult «teie»!»

«Kas kõneled siis?»

«Mina? Olen nõus, aga ütle tegelikult, mida sa tahad?»

«Kes sa oled?»

«Mina? Kui kaunis daam soovib, võin kõike olla!»

Madis Kurst on sündinud Valgamaal. Ta isa oli nalja- ja napsimehest mölder ning ema meeldiv ja vaikne naine, kes sai valgepäise krutskeid täis poisikluti pärast alalõpmata südant valutada. Oma esimese kaasa võttis Madis samuti Otepää kandist ja seda kihlveo peale. Ta lõi meestega kasti konjaki peale käed, et võtab just selle naise. Ja Madisest saigi naisemees, kellele vägijoogid kingituseks toodi.

Kapten jõudis Viljandimaale

Samamoodi läks ka töömehetee. Otepääl sõitis Madis rallit ja oli autoremonditehase direktori sohver. Karksi kanti asus ta elama seitsmekümnendate aastate algul. Ta oli Nuia EPTs keevitaja ega kartnud ühtegi tööd. Kaelast saadik mudas või vees keevitas ta pea kohal olevaid torusid. Tema sai hakkama. Mälestused sellest ajast võtab kokku lause, et Madis võis kas või kaevu hüpata, kui sobilik tasu soolas.

Oma kaunitele daamidele ütleb Madis, et elab Karksi vallas.

Jah, temale on kõik daamid! Ei ole naisi ega neiusid. Kaptenikraadid sees, ei sinata ta ealeski. On «teie» ja «daam».

Madisel on silma ja kätt. Lembekirjad, mida ta näitab, on kauni käekirjaga paberile pandud ja luulerikkad. Madis oskab kirjutada südamlikke ridu ja lisab kirjapaberi nurka hoolikalt kuivatatud lilleebeme meeleolu looma. Enamasti leiab ta oma daamid lehekuulutuse kaudu, sellest siis kirjasõprus algabki.

Madis on öelnud, et kuhu ta oma nina ka ei pööraks, igal pool ootab teda keegi. Sedaviisi on ta kogu Eesti läbi astunud. Haapsalust Karksi-Nuia kaudu Otepääle, Kohtla-Järvelt Pärnu — kuhu vaid vaja! Sammudes on tulnud isegi kuuel varrukas ära võtta ja läbikulunud saapatalla asemel jala otsa pista.

Loteriivõit kainestas

«Kas Olga saatis su muidu?»

«Ei tea Olgast midagi.»

«Aga ütle, kes su saatis? Olga nüüd sokutas su siia?»

«Täitsa ise tulin.»

«Hästi. Ei andke andeks, kaunis daam, kõneleme minust nüüd!»

Hästi on Madisel elus ennegi läinud. Krooniaja algusaastail võitis ta «Postimehe» loteriiga sada tuhat. Ta oli pileti ostnud purjus peaga. Ta astus määramata linnas mingisse bussi, kraapis loteriid ja nägi võitu. Arvas, et on liiga vindine — see õnn ei või tõsi olla! Pistis pileti taskusse tagasi. Viljandisse jõudes läks ta muidugi uut märjukest otsima, aga enne sobras taskutes ning nägi: sada tuhat mis sada tuhat.

Raha välja võetud, lubas Kapten, et järele jääb ainult Madis, kes lõpetab vägijookide pruukimise.

Lauluviis huultel, ostis Madis Mitsubishi ja hakkas Viljandis taksojuhiks. Õnneseen leidis ka kauni daami, kellele soetas mööblit ja tolle aja kohta imelisi kodumasinaid: mikrolaineahju, teleri ja muud.

Ühel päeval tuli nipernaadilik muudatus ja Madis tassis kõik ostetud kraami riburada pidi minema. Madis oli jälle Kapteniks hakanud.

Kaptenist sai kalur

Ta põgenes Paldiskisse. Lahkuvad Vene sõjaväelased viisid ta Mitsubishi arvatavasti Venemaale ning jätsid ta enda Pakri saarele poolenisti sunnismaiseks vangiks. Madis püüdis aastakese Vene ohvitseridele kala ning toitis end kajakamunadest ja kalalihast. Mõõna ajal putkas minema — läbi lahe, paljajalu.

Räägitakse, et kord olid tuletõrjekomando mehed toonud depoosse külmunud mehe ja  lükanud ta kuivavate voolikute peale sooja. «See on Madis Kurst, saage tuttavaks!» kõlasid sõnad. Poolkülmunud mees sulas üles ja kõik oli korras.

Ega selle ühe õnnetu seiga pärast Madisele lumehanged veel võõraks jäänud. Teinekord lükkas sahk teda maanteel koos lumega tükk maad edasi. Käsi oli hanges püsti, tänu sellele nähti ja aidati välja.

Osavate kätega mees

«Kaks aastat olin metsas!» teatab Kapten.

«Mida sa tegid seal metsas?»

«Hea küsimus, jälle hea küsimus...»

«Kust sa siia Karksi kanti sattusid?»

«Armusin ühte kaunisse daami... Liiga kenasse noorde daami.»

«Nii?»

«Alati ei kuku kõik nii hästi välja. Mõni kaunis daam on korralik, aga mõni on lihtsalt vastupidi.»

Karksi vallas oli Madis Kurstil Ainja järve ääres maja. Neid maju on ta tegelikult õige mitu ehitanud ja siis neist ilma jäänud.

«Israeli Ants ostis ära!» põrutas ta tolle elamise kohta. «Ja mis ma teile ütlen. Seal elasin enne ikka üksjagu. Ei, ise ei ehitanud, aga kohendasin.»

Madis on ka vanemas eas remontinud ja ehitanud, vundamenti valanud või voodrilaudu löönud, aga siinjuures tuleb arvestada, et kui mehel Nipernaadi tung välja lööb, võib ta kaduda nädalateks või isegi kuudeks. Ühel päeval näeb teda aga jälle Karksi ja Karksi-Nuia vahelisel maanteel lonkimas ja pudeleid korjamas. Kui pensionipäev on kaugel, on ta teinekord täitsa asjalik tööd tegema.

Hakkan lahkuma.

«Kaunis daam, miks?»

«Aeg on sealmaal.»

«Kaunis daam, kas ma olen sulle midagi paha teinud, et sa nüüd ära lähed?»

«Ei ole.»

«Oota, ma tulen panen koridorist tule põlema, muidu on trepp pime,» lausub Kapten ust lahti lükates. Lingi asemel haigutab selles suur auk, millest turritavad välja puupinnud. Uks kääksatab lahti ja varjab selle taga seisva punase-valgekirju lipu, mis olevat Kapteni sõnade järgi toodud Hollandist — veel üks meremeheaare.