Enne nälgi kõhnaks, siis hakka sportima

Ümber tulekumas helkleva müstilise järve kõndides kaovad pühapäevasportlase igapäevamured vähemalt natukeseks ajaks ja koju naastes on mõnus kergelt väsinud tunne.

Asjatu otsing

Ühel ilusal päeval avastan, et kepikõnniks selga pandud jopi lukk on lootusetult katki ja alumine nööp kuidagi kõver. Pole ime — eks see rõivaese olnudki odavast poest. Otsustan osta endale korralikud spordirõivad, millega ei ole häbi ka valgemal ajal viisaka rahva sekka astuda.

Esimene kauplus, kuhu ostusooviga lähen, on Rademar Centrumi keskuses. Müüjaneiu kehitab kahetsedes õlgu ja teatab, et suuremaid komplekte kui number 42 ei ole.

Korrus kõrgemal on Week­end. Seal on küll suuremaid joppe kui number 42, mõni neist läheb isegi selga, aga talvel külmaga, kui tahaks ka paksu kampsuni alla panna, ähvardavad needki kitsaks osutuda.

Pisike siseheitlus teemal, kas ikka tasub nii ebasportlikul inimesel nagu mina raisata soliidset summat spordirõivaste peale, on olnud asjata — polegi midagi osta!

Vana tõde, et kui Viljandist ei saa, siis Tartust ikka saab, paneb tegutsema. Helistan Tartu kaubamaja spordiosakonda. Sealt kuulen, et numbrisuuruse ülempiir on 44.

Küsitakse palju

Saadan e-kirja Rademari ja pärin, kas tõepoolest peab ennast piitspeenikeseks näljutama, enne kui saad midagi normaalset selga osta, et värskes õhus liikuda.

Seejärel võtan kõne Stockmanni spordiosakonda. Sealne müüjanna on eriti lahke ja tunneb mulle igati kaasa.

«Oi, kui te vaid teaks, kui palju meie käest suuremaid numbreid küsitakse, aga Soomest ei saadeta midagi üle 42!»

Ta ei anna lootustki, et varustajate poliitika muutuda võiks.

Õhtul vaatan natuke Soome presidendi Tarja Haloneni vastuvõtu ülekannet ja näen seal endast tükk maad kopsakamaid prouasid. Vägisi tahaks küsida, kas nendest siis mitte keegi kepikõndi ei tee ning kust nad küll oma jopid ja püksid ostavad.

Hommikul kolleegidega muret jagades leiab mu jutt üllatavalt elavat vastukaja: kelle naine on liiga sale, et endale sobivaid riideid leida, kelle ämm liiga lühikest kasvu, nii et kõigil ostetud asjadel tuleb peaaegu pool otsast maha võtta.

Siiski kuulen ka hüva nõu: Ilves-Extra müüb ehk suuremaidki numbreid.

Seda edukat Eesti firmat tean ma küll — üks tuulepluus, mis sai ostetud paarkümmend aastat tagasi tolle ettevõtte algusajal, on küll moest läinud, aga muid vananemise märke ei ilmuta ja lukk käib ilusti tänase päevani.

Alati ei õnnestu

Õhtul leian arvutipostkastist kirja, millele on alla kirjutanud osaühingu Rademar ostujuht Martin Juksar. Rõõmuavaldusele selle üle, et ma nende kaupluses käisin, järgneb selgitus, et Rademar ise ei ole tootja, vaid tegeleb jaekaubandusega, pakkudes tooteid, mis ei ole tema kujundatud ja valmistatud.

«Tellimusi vormistades üritame lähtuda kõigi huvidest ja vajadustest, kahjuks pole see alati piisav. Püüame pakkuda parimat valikut ja parimaid tooteid, kuid kahjuks see alati ei õnnestu,» kahetseb ostujuht.

Lõpuks pakutakse mulle personaalteenindust, kus tuleb öelda oma erisoovid ja firmaeelistused. Kardan, et nii tark ma pole ning jään selle teenuse kasutamisega hätta. Loobun.

Kogu selle sekeldamise ajal jääb mulle suureks mõistatuseks, miks kauplustes, kus müüjaid on saalis enamasti rohkem kui ostjaid, tõepoolest kõigile, ka paksudele, lühikestele, pikkadele ja teistele, kes kitsukesse standardisse ei mahu, vajalikku kaupa ei pakuta. Ka nende pealt saaks ju kasumit teenida.

Siiski toodetakse

Viimaks ei tehtagi maailmas korralikke spordijoppe, mille number on suurem kui 42, äärmisel juhul 44?

Uurin ka kalli ja kvaliteetse Saksa kataloogifirma Otto kodulehekülge. Pole muret: Otto pakub spordikomplekte normaalsuuruses daamidele (kui ilusti see kõlab!)  numbrites 32—58.

Paar päeva hiljem sõidan Tartusse, lähen läbi ka Ilves-Extra poest ja ostan endale jopi. See on tükk maad kallim kui tavalistes spordipoodides, aga nii mõnus, et hinna peale ma eriti ei mõtle.

Siiski kaalun tagantjärele, et kui peaksin pensionist elama või näiteks lapsi koolitama, ei saaks ma seda endale mingil juhul lubada.