Euroraha abiga on Viljandi kultuuriakadeemia sisustanud kiirprototüüpimise keskuse, kus on võimalik esemeid justkui kloonida.
Kallis aparaat prindib kolmemõõtmeliselt
Keskuse kõige hinnalisemad osad on ruumilisi esemeid loov masin 3D-värviprinter ning käegakatsutavad esemed arvutikujutiseks muutev Eestis ainulaadne 3D-skanner.
Akadeemia teadus- ja kunstiloome osakonna juhataja Piret Talur ütles, et komplekt läks maksma 133 000 eurot ning lisaks nimetatud esemetele kuuluvad sellesse veel plotter ehk suureformaadiline printer ja arvutid.
Ostu põhirahastaja oli Euroopa Liidu regionaalarengu fond ning toetus tuli teadusasutuste aparatuuri ajakohastamise meetme kaudu.
«Enne keskuse loomist tegime tutvust kiirprototüüpimise keskuste tehniliste lahendustega Eestis,» kõneles Talur. «Kolleegid Eesti kunstiakadeemiast, Tallinna tehnikaülikoolist, Tartu teaduspargist ja Tartu kunstikoolist tutvustasid oma võimalusi ning andsid hüva nõu. Need laboriseadmed vastavad meie vajadustele ja erinevad teistest, nii et päris samasugust keskust mujal ei ole.»
Projektijuht Reimo Soosaar selgitas, et 3D-printer võimaldab luua ükskõik millise ehitusega eseme koopia, olgu selleks siis näiteks kruus, arhitektuuriline makett või inimene ise.
Printimine on tema sõnul igati täpne sõna, sest ese sünnib 0,1millimeetriste kihtide haaval. Varem on ese failina ette valmistatud — kas siis arvutisse skannitud ja toimetatud või kohe arvutis loodud.
Kui tavaline paberprinter suudab hakkama saada paarikümne lehega minutis, siis 3D-printimise protseduur võib mudeli suurusest ja keerukusest olenevalt aega võtta tunde, koos ettevalmistusega isegi terve tööpäeva.
Nagu Soosaar tutvustas, kasutab 3D-printer eseme loomiseks kipsisarnast pulbrit ning selle sidumiseks erilist liimi. Valminud eseme tugevus sõltub kasutatavast immutusvahendist.
Kultuuriakadeemia 3D-printer mahutab korraga 16 kilogrammi pulbrit ja suudab tervikuna printida asja mõõtmetega kuni 20 x 25 x 20 sentimeetrit. Suuremaid esemeid on võimalik luua osade kaupa, kuid siis tuleb osad käsitsi ühendada.
Printeri muretsemise idee tekkis, kui kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja ja Tallinna ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Alvo Aabloo arutasid koostöövõimalusi.
Barkalaja nimetas aparaadi kasutamist üheks intelligentse visuaaltehnoloogia arendamise teeks. «Ülikooli teadlastel ja üliõpilastel avaneb võimalus luua selle printeri abiga prototüüpe ja mudeleid,» lausus ta ning lisas, et koostööd planeeritakse nii Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi ja teiste ülikooli üksuste kui Viljandimaa kompetentsuskeskuse ja sihtasutusega Viljandimaa Loomeinkubaatorid.
Projektijuht Reimo Soosaar märkis, et kindlasti ei kahane 3D-printeriga tudengite käsitööoskuse tähtsus. Aparaat on tema sõnul vaid oma oskuste täiendamise ja uute võimaluste loomise vahend.
«3D-printimine on abifunktsioon ning suhtlusvahend,» ütles ta ning selgitas, et tegelik eesmärk on muuta disaini-, loome- ja arendusprotsess kiiremaks ning odavamaks.
Ta tõi näiteks, et arheoloogide leitud sõlefragmendist, mis on arvutisse skannitud, saab tarkvara abiga luua terviku ning selle välja trükkida nii mitmes variatsioonis, kui soovitakse. Kui tulemus rahuldab, saab mudeli põhjal valmistada eseme traditsiooniliste meetodite ja vahenditega.
«Kiirprototüüpimise näiteid võib tuua lõputult, aga sisu jääb samaks,» lisas Soosaar. «Me näeme kolmemõõtmelist maailma ja meile meeldib katsuda ka samasuguseid objekte. Seetõttu suudame 3D-kujundite abil oma loomingulisust kergemini välja elada. Olgu selleks siis ehe, näomask teatrilavale või mõni laiatarbetoode.»