Harri Jaaku mõistab linde

Vihm, mis veel veerand tundi tagasi kogu maad uhas, on järele jäänud. Tuul kannab taevast üha klaarimaks ja päike naeratab Parika raba lähedal seisva Lutsu talu tugevatele tammedele.

Miks keset kuiva maad asuva talu nimi Lutsu on, seda sealne elanik Harri Jaaku ei tea. Ta on küll kursis pererahva ajalooga, kuid pole siit pärit ega isegi kohta ära ostnud, vaid hoiab lihtsalt vanal majal silma peal.

Õigupoolest on Jaaku põline linnapoiss, ehkki nagu öeldi filmis «Mehed ei nuta», oli ta kodanliku Eesti ajal sunnitud ajutiselt töötama karjapoisina. Ta on Viljandis sündinud ja koolis käinud ning ise lapsi siinses vene koolis mitmes aines harinud. Maale otsustas ta kolida alles pärast abikaasa surma, sest Muri oli kahju korteris pidada. Toona oli Jaaku seitsmekümne tuuris.

Lutsule jõudis ta seitse aastat tagasi, mil tal oli Muri asemel juba uus koer, Killi. Hoovil seisva kõrge viilkatusega kuudi juures seistes meenutab Jaaku, kuidas suur hundikoer tallu tuleku järel naabripenidega veriseid lahinguid lõi, sest nood olid harjunud seda oma territooriumiks pidama.

Jaakule seevastu kippusid külla ümberkaudsed joodikud, sest Lutsu eelmine elanik oli olnud suur viinalemb ja tema kamraadid ei tahtnud sisseharjunud peokohast kuidagi loobuda.

«Killi oli kuri koer ja hoidis nad eemal,» kiidab Jaaku. «Üks mõtles küll, et hirmutab teda paugutiga, aga Killi oli linnas paukudega nii harjunud, et ei lasknud ennast üldse häirida. Haukus otse joodiku nina ees, nii et too ei julgenud end liigutadagi. Alles siis, kui koera kööki sööma meelitasin, pääses mees jooksu.»

Mõne aasta eest jättis ustav sõber peremehe maha. Jäi pärast suurt pulmarallit loiuks ja kui Harri Jaaku koos poeg Jaaguga ta arsti juurde viis, ajas koer otse veterinaari ukse taga saba sirgu ning päästa polnud teda enam võimalik. Uut koera ei ole Jaaku enam võtnudki, sest muidu ei saaks ta pikematele reisidele minna. Killi eluajal vaatas peremees ühtelugu vesise suuga, kuidas sõbrad rändamas käisid.

«Mõtled küll, et homme sured ära, aga järgmiseks suveks plaanid ikka ekskursiooni,» ütleb ta naljaga pooleks. Viimased kolm käiku on viinud teda Ojamaale, Poola ja Põhja-Norra.

Jaaku nägu katab küll auväärne hall habe, kuid sellegipoolest oleks raske arvata teda 83aastaseks: kortse peaaegu polegi ja silmadest kiirgab siirast elurõõmu.

Tõsi küll, väga pikki matku ta looduses enam ette ei võta, kuid rattaga rappa või kuue kilomeetri kaugusele Kolga-Jaani surnuaeda linde kuulama väntab endiselt. Ega linnumehel õigupoolest olegi vaja kaugele minna, sest enamasti tulevad metsaelanikud talle ise õuele kätte.

Hiina saapast sai kodu

Jaaku näitab tagaaias kohta, kus oli ühel talvehommikul leidnud kaks kaelakuti magavat kapra. Sealsamas ligidal on rukkiräägu suvine pesapaik. Ukselävelt vaadatuna hüvakule jäävas metsatukas pesitseb hiireviu, kurakätt asuvale põllule aga kogunevad sügisel sookured. Kord loendas Harri Jaaku neid siin tervelt 156. Kõikvõimalikke väiksemaid linde, kes tema juurde pesitsema tulevad, ei jõuaks vist üles tähendadagi.

«Ostsin hiina seltsimeeste tehtud saapad, aga ühel murdus tald kohe pooleks,» jutustab ta vana turbakuuri taha sammudes. «Viskasin selle lõkkesse, aga teise panin naljapärast ninapidi siia ukse vahele. Ja must-kärbsenäpp tegi sinna pesa!»

Karvase voodriga Hiina saabas osutus nõnda mõnusaks koduks, et üsna pea pärast kärbsenäpi lahkumist asustasid selle herilased.

Lutsu õue rõngana piiravate pesakastide seas ripub üks, mille seinad on värvitud lauast. Teine, õõnes pakk, kõlgub vöö kõrgusel sõidutee ääres, konservikarp põhjaks. Kolmanda tehispesa esikülg on paigatud lausa raudplaatidega, et parandada kahju, mille tekitas sissemurdmiskatsel poegi nahka pista tahtev rähn. Nii mõnegi asjatundja arvates ei tohiks ükski kirjeldatud majake tiivulistele sobida, kuid ometi on nad enamikul suvedel asustatud.

Harri Jaaku peab eduka linnumajutuse põhjuseks seda, et kui korterit on vaja, läheb kõik kaubaks. Ometi võib mõni teine meisterdada kõigile nõuetele vastavaid pesakaste, aga ikka ei tule keegi sisse. Kui väga headel aednikel, kellel kõik kasvama läheb, öeldakse olevat rohelised näpud, võib-olla on Jaakul siis sulised sõrmed? Tema heatahtlikku rahulikku näkku vaadates pole kuigi raske ette kujutada sedagi, et ta Sammalhabeme kombel oma parra sees linnupojad välja haub.

Juhan Partsi järglane

Legendaarse linnumehe Harri Jaaku huvi tiivuliste vastu ei tulnud sugugi emapiimaga kaasa, nagu võiks arvata, vaadates tema viimaste kümnendite elukäiku. Esimestel, linnas elatud aastatel kippus ta hoopis arvama, et kõik linnud on igavalt hallid, sest seda karva olid varblased.

Alles siis, kui Jaagu poeg ja pojapoeg, kellele pandi vahelduse mõttes nimeks Harri, oli kasvanud parajaks poisinaaskliks ja käis Viljandi külje all karjas, hakkas ta märkama, et mõnel linnul on kurgualune sinine, teisel punane ja kolmandal kollane.

Kummatigi jäid linnud ka noil päevil kõrvaliseks. Kui lehmade ja kurja pulli Aadu karjatamise kõrvalt aega üldse üle jäi, kulus see pigem selleks, et ehitada ojale vesiveski, meisterdada pajupille või sõita kaseladvaga viuhti! alla, nii et külm jutt südame alt läbi käis.

Ornitoloogia juurde sattus Jaaku juba täismehena, kui tema kõrvu oli kandunud jutt, et Juhan Parts — mõistagi mitte praegune majandusminister — korraldab linnuekskursioone. Asi tundus huvitav, varase tõusmise vastu polnud Jaakul samuti midagi ja nii ta hakkaski väljasõitudest osa võtma.

Nüüd on Harri Jaaku Endel Edula kõrval ise üks, kes võtab mai nädalavahetustel Viljandi linnuhuvilised sappa ning viib lossimägedesse, Raudna karjääri äärde või mõnda kolmandasse paika äsja saabunud sulissõpru tervitama.

«Teised kadusid eest ära, mina olen jäänud nagu vana känd,» võtab ta retkede korraldamise endale omase tagasihoidlikkusega kokku. Kaaslastel seevastu jagub Jaaku kohta ainult tunnustussõnu.

«Ta on väga lahe: paneb iga linnu laulule peale tõlke, millega on kergem viisi meelde jätta,» kiidab kümme aastat linnuhommikutel käinud Mihkel Maala. Ta toob näiteks kõigile tuntud talvikese stroofi «siit-siit-saab-Riiga» ning lisab: «Pealegi on tal suurepärane mälu!»

Mälestus lõkkeleegis

Istume Harri Jaaku raamatuid täis toakeses väikse kirjutuslaua taga ja tema meenutamisvõime paneb tõepoolest ahhetama. Linnumees loeb üles kõik oma õpetajad viienda klassini ja kirjeldab igaühe veidrusi. Üks sikutas kõrvast, teine ninast, kolmas näpistas... Ei, koolipoistel polnud esimese iseseisvuse ajal kerge elu — vähemalt mitte neil, kes olid koerust täis.

Tuba on lihtne nagu vanas remontimata talumajas ikka, aga mõnusalt soe. Eelmises talus, kus Jaaku pärast linnast ära kolimist vardjaks oli, olnud nii külm, et magada tuli suusamütsiga.

Loodusemehele meenub veel üks külmetamiskord. Poeg Jaak oli toona alles nii väike, et teda tuli vankris sõidutada. Ühel soojal suvepäeval võttis Harri Jaaku koos naise ja lapsega ette matka ümber Viljandi ja jäi teisele poole järve telkima. Öösel läks vastu ootusi nii külmaks, et abikaasad kuhjasid kõik kaasas olevad riided poisi peale ning istusid ise sooja saamiseks hommikuni väljas kahe lõkke vahel.

Ka Lutsu hoovile on Harri Jaaku teinud lõkkeplatsi, kus saab jüriööl, mai algul ja jaaniõhtul tule läita. Aasta viimase lõkke süütab Jaaku tavaliselt 28. oktoobril, mis teatavasti oli eile. Sellega tähistab Harri abikaasa Rita sünniaastapäeva.