Jaan Looga: olen hingelt spordimees

Esimest korda kohtume Loogaga augusti algul Läänemaal Roostal peetud maapäeval. Seal on ta üks neid, kes pimevõrkpallis Viljandimaa võistkonnale esikoha toob. Spordiga on Viljandis sündinud ja kasvanud noormees maast madalast kokku puutunud.

Tahtis tippkorvpalluriks

«Noorena tahtsin saada tippkorvpalluriks,» räägib 190 sentimeetri pikkune Jaan Looga. «Viljandis mängisin Andres Tamme käe all, hiljem juhendas mind Tartu ülikooli noortevõistkonnas Tarmo Petter. Selle võistkonna liikmena tulin U-20 vanuseklassis Eesti meistriks.»

Jaan Looga ütleb, et võttis korvpalli juba noores eas väga tõsiselt ega piirdunud võistkonnatreeningutega. «Pingutasin ja tegin ka ise tööd,» meenutab ta.
Tartu ülikooli majandusteaduskonna õpingute kõrval jätkas noormees korvpallitreeninguid, kuid suur koormus mõjus tervisele halvasti ning 20aastaselt otsustas Jaan pingelisest spordist loobuda.

Lõbuks ja harrastuseks patsutab ta palli vahel nüüdki.

Keerulised tööotsingud

Jaan Looga möönab, et ülikooli lõpetamise järel oli tal esialgu raske rakendust leida. Parasjagu oli suur kriis ja majandusteaduskonna lõpetanuid eriti ei oodatud. Enamik tema kursusekaaslasi suundus Tallinna, kus oli hõlpsam tööd saada.

«Otsustasin, et ükskõik kuhu, aga Tallinna ma ei lähe: seal on liiga närviline elu ja magalarajoonides ei teki ka suurlinna tunnet,» räägib Jaan.

«Viljandi on elamiseks väga hea paik. Siin on ilus ja rahulik ning kultuuri poolest on ka enam-vähem kõik olemas,» tõdeb ta. Noormehe arvates on Viljandi selle ajaga, mil ta ülikoolilinnas elas, tublisti arenenud. Ta toob näiteks järve piirkonna, kuhu sel suvel ehitati lastele mänguväljak ning veidi varem olid kerkinud uus sõudebaas ja renoveeritud staadion.  

Vanaema elab Pihkvas

Jaani isa on enamikule viljandlastele tuntud kirjastaja Matti Looga, filoloogist ema Veera aga on pärit Pihkvast. Jaan veetis koolivaheaegadel alati mitu kuud vanaema juures Pihkva lähistel asuvas suvilas ja leidis hulga sõpru. Nüüdki püüab ta suviti nädalaks või kaheks sinna minna.

«Idapiiri taga on inimesed väga sõbralikud, aga elama ma sinna ei kipu. Majanduslik seis on Pihkva kandis Eestiga võrreldes väga vilets. Seal vohab bürokraatia ja tiigrihüpet ei ole toimunud. Kolmas sektor seal tõtt-öelda puudub: seltse ega mittetulundusühinguid ei ole. Pihkva noored ei käi eriti kontsertidel ja kultuurisündmusi on seal üldse vähe,» kirjeldab noormees.

Jaan Looga usub, et siinsetel ettevõtjatel tasub oma toodetega idapiiri taha pürgida, sest sealne turg on väga suur. «Kõik soovivad eksportida Venemaale, põhiline mure on see, kuidas leida kontaktisikud ja moodustada müügivõrgustik. Võib-olla suudaksin tekitada koostöövõrgustikke, aga praeguses ametis ei ole mul võimalik sellega otseselt tegelda,» arutleb ta.

«Noorusest hoolimata olen omavalitsuste teemaga üsna hästi kursis,» räägib Jaan Looga. Tartu ülikooli majandusteaduskonnas käsitles ta nii oma bakalaureuse- kui magistritöös omavalitsuste rahastamist ja regionaalarengut.

Teadustöödes saadud infot loodab ta kasutada praeguses ametis. Enne kodulinna naasmist mõne kuu sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuses analüütikuna töötanud Jaan Looga arvab, et nii riigi kui maakonna tasandil võiks rohkem kasutada teadlaste uurimusi. Praegu on tema meelest tihti nii, et poliitikud langetavad otsuseid emotsioonide ajel. «On tehtud palju uuringuid, aga pahatihti jäävad need sahtlisse,» kahetseb ta.

Looga nendib, et regionaal­ne tasakaalustamatus on Eestis suur ja süvenev probleem ning selle vastu tuleb võidelda. Oma ametis peab ta tähtsaks esindada riigi ees Viljandimaa omavalitsuste huve.

«Tihti on riigi tasandile lähetatud kirjad koostatud liiga kergekäeliselt ja emotsioonidest lähtudes. Minu meelest tuleks sellised asjad rohkem läbi mõelda ja esitada teaduslikult põhjendatud argumente, selle asemel et lihtsalt raha juurde nõuda,» räägib ta.  

Edu valem peitub koostöös

Jaan Looga jutu järgi on Eestis tehtud hulk uuringuid, mis näitavad, kuidas tuleks regionaalset arengut turgutada ja omavalitsusi rahastada, aga paraku ei ole poliitikud neid arvestanud. «Nad on seisukohal, et Tartus tegeldagu teadusega ja lastagu Tallinnas teha poliitikat, aga mõistlik oleks need kaks ühendada,» on noor tegevdirektor veendunud.

Võttes sõna haldusterritoriaalse reformi teemal, ütleb Jaan Looga, et üht ja ainsat edu valemit ei ole. Oma plussid on nii väikestel kui suurtel omavalitsustel. «Liitmise puhul ei tohi rääkida kulude kokkuhoiust — seda ei tule. Mõistlikum oleks kõnelda spetsialiseerumise suurenemisest,» tõdeb ta. Analüüsid on tema jutu järgi siiski näidanud, et alla 3000 elanikuga omavalitsustel on raske kõiki vajaminevaid teenuseid osutada.

Jaan Looga möönab, et Eesti elanikkonna tihedus maal on väga väike ning seepärast on seal linnadega võrdväärseid teenuseid pakkuda märksa kulukam.

«Seda probleemi ei ole siiski võimalik lahendada omavalitsusi mehaaniliselt liites. Iseasi on jaotada funktsioonid eri tasandite vahel, mõeldes, kas näiteks omavalitsustel on mõistlik gümnaasiumiharidust pakkuda või tuleks seda teha riigi, omavalitsusliitude või mingil muul tasandil,» arutleb omavalitsuste liidu vastne tegevdirektor.

Jaan Looga usub, et haldusterritoriaalset reformi ei olekski vaja, kui omavalitsused suudaksid arendada koostööd. Ta toob näite Ida-Virumaalt, kus on viie valla peale tehtud ühine menetlusteenistus. Viiel väikesel vallal omaette ei ole võimalik värvata head arhitekti, juristi, ehitus- või planeeringuspetsialisti, aga üheskoos küll.

«Arvestades Eesti olukorda, võiks mõelda maakonna tasandi tugevdamisele. Soome näite põhjal võiks seda teha omavalitsusliitude kaudu, sest palju on neid teenuseid, mida ei ole võimalik kvaliteetselt pakkuda ainuüksi riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil,» arvab Jaan Looga.