Kolga-Jaani vallas Laashoone külas ujuvad majad aeg-ajalt tulvavees, lastel jääb nii mõnigi kord kooli minemata, sest pere auto takerdub porri, ja ilves hiilib kassi kombel kodude ümbruses.
Laashoone on hädas suurvee, kehvade teede ja raiemeestega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui koos fotograafiga mööda auklikku pinnast Laashoonele sõidan, tõkestab meie tee Suzuki maastur. Selle juures seisavad Mehusaare talu peremees Jaanus Kivi ja Turvakuuri perenaine Marje Saksniit. Nende kõrval kõrgub virn metsast välja veetud puitmaterjali.
Selgub, et külaelanikud ootavad Viljandimaa metskonna metsaülemat Elor Ilmetit. Põhjuseks see, et vesises metsas mütanud langetustraktor on sihid segi keeranud ja hulga muda teele kandnud.
«Sain traktoristiga jutule ja ta sõtkus vähemalt muda tee peal kokku,» ütleb Jaanus Kivi. «Töömehed peaksid mõtlema, enne kui harvesteriga metsa vee sisse lähevad. Külmad tuleks ikka ära oodata.»
Kivi näitab kohta, kus oli metsameeste soojak. See näib olevat lausa vees seisnud — kuhu ka ei vaataks, igal pool läigib vastu vesi ning kõrvu kostab puutüvedelt alla vajuva jää maandumiskõminat. Metsast on saanud järv.
«Kihutasime metsamehed siit sõna otseses mõttes minema,» lausub Kivi.
Suurim murelaps on tee
Metsalõikajatele on Jaanus Kivil muudki ette heita: nad on metsateedel ja -sihtidel on truubid lõhkunud, väljaveoga alusmetsa lagastanud, puud kraavidesse lasknud ning pole puitu korralikult virna pannud.
«Huvitav, mis neist metsadest siin saab, kui nad pidevalt vee all on,» mõtiskleb ta.
Külaelanikud on veendunud, et Laashoone tee äärt palistav saareallee tuleks võtta kaitse alla, sest metsaveoga rikutakse seda kõvasti. Põlispuudest alleesid on külas veelgi, mitu neist kulgeb piki Põltsamaa jõge.
Kõige rohkem kurdavad Jaanus Kivi ja Marje Saksniit tee viletsa seisukorra üle, seda seda mööda sõidutavad nad kooli oma lapsi ning käivad Leies ja Viljandis asju ajamas. Tee kuulub riigimetsa majandamise keskusele, kuid too ei tundvat selle korrastamise vastu erilist huvi.
Vesi on kõikjal
Varsti on selge, et metsaülem siiski kohale ei ilmu. Edasi liigume Marje Saksniidu maasturiga, sest toimetuse autoga poleks see lihtsalt võimalik.
Enne silda tuleb sõita paarikümne meetri ulatuses läbi vee. Siis keerab tee paremale vana Turvakuuri metsavahikordoni poole ning taas löövad autorattad sügavas vees laineid.
Marje Saksniidu majapidamine asub justkui saarel. Isegi osa kile all seisvaid heinarulle peab märja küljealusega leppima. Samuti on vees õunapuud, marjapõõsad ja kasvuhooned. Kaevuvesi on enam-vähem sama, mis majast mööda voolab.
«2005. aastal oli olukord hullem,» meenutab perenaine. «Tänavu on vesi novembrist saadik neli korda tõusnud.»
Põltsamaa jõgi voolab kiiresti ja surub osa veest karjakoplisse. Üle jõe paistvad suvemaja ja kõrvalhooned on samuti täielikult veest ümbritsetud. Marje Saksniit ütleb, et sauna pääseb ta vaid kalamehekummikutega. Tõsi küll, asja sinna pole, sest üks varasem üleujutus rikkus sauna sootuks, seda paigalt nihutades.
«Võiksime paadiga ringi liikuda, aga isegi selle juurde ei pääse,» naerab ta.
Naabrit aitab paat
Naabruses elava 81-aastase Hugo Peki juurde sõidame samuti läbi sügava vee. Marje Saksniit õnneks teab, kust täpselt tee kulgeb. Kui maastur üliaeglaselt roomama hakkab, teatab naine, et koplinurgas on üks sügav koht.
Veevoogudest paistab palkmajake. See on üks riigimetsa majandamise keskuse puhkeonnidest, mida Marje Saksniit hooldab. Praegu pääseb huviline sinna vaid paadiga, nagu ka metsaserval paiknevasse välikäimlasse.
«Puhkemaja põrand on veel veest väljas,» seletab naise silm ära.
Auto veab meid ühe kuivema kohani ja peatub seal, edasi pääsevad vaid need, kel kummikud jalas.
Potaste talus elav Hugo Pekk on Marje Saksniidu sõnul taastanud aastate eest maha põlenud kodutare ning peab nüüd vaid mesilasi. Suurvee ajal käib ta kodust väljas paadiga. Enamasti aga toovad talle vajaliku kraami kätte naabrid.
Tagasiteel otsustame üle vaadata ka 2005. aastal avatud silla üle Põltsamaa jõe.
«Näe, Arvi on ka kodus!» hüüatab Jaanus Kivi, märgates teisel kaldal seisvat autot.
Arvi Põldaas on tulnud vaatama oma eakat ema Leida Põldaasa. Päris koduni pole ta pääsenud — sõiduki on ta jätnud seisma enne üle tee voolavat veetulva.
Kuni hõigete peale läbi vee ja üle jää sammuv Arvi Põldaas sillani jõuab, jälgime Põltsamaa jõe kiiret tõttamist. Sillaalune on vete toodud puutüvedest ja -okstest umbes.
«Alles sügisel vedasime siit kõik prahi ära,» nendib Marje Saksniit ning lisab, et jõgi kannab endaga ka inimtegevuse jääke. «Kõige muu hulgas on voogudes ulpinud lausa mustad prügikotid.»
Sild laguneb
Arvi Põldaas tutvustab ennast ning ütleb, et on riikliku looduskaitsekeskuse Järva—Lääne-Viru regiooni direktor. «Vabadel päevadel käin alati siin,» sõnab ta.
Mehel on, mida Laashoone kohta meenutada.
«Kui ülikooli ajal nädalavahetuseks koju tulin, jälgis isa binokliga teed. Kui ma nähtavale ilmusin, pani ta ühed kummikud jalga ja võttis teised kaenlasse ning astus läbi vee mulle vastu. Mõnikord oli ka pori teel põlvini ning on ette tulnud, et üle tee saab sõita paadiga — vesi on nii sügav.»
Arvi Põldaas lisab, et tema ema käis alles hiljuti üle silla posti toomas. «Võttis kirve kaasa ja toksis jääd, et teada saada, kas see teda ikka kannab.»
Veel nendib külarahvas, et mõne aasta eest valminud silla pealesõidud on hakanud vajuma.
«Teed ja sild on siin üliolulised,» rõhutab Arvi Põldaas. «Laashoone sild on üks vähestest tõsiselt võetavatest regionaalpoliitika saavutustest. See on ainuke koht, kust siitpoolt Alam-Pedja looduskaitsealale pääseb. Paraku on kaitsealal sihid kinni kasvanud — metsatulekahju korral pole sinna kerge ligi pääseda.»
Põldaas jutustab, et Põltsamaa jõgi oli vanasti tähtis vee- ja jäätee. «Siin kandis on tegutsenud klaasikoda ning vasakul kaldal on alles kunagise uhke jahilossi varemed. Paljud Laashoone majad on aga mujalt kohale toodud ja külas taas kokku pandud.»