Kallaku talu aed on liigirikas pilgupüüdja

Talu kuulub juba neljandat põlve Ehalate suguvõsale. Krunt kingiti praeguse peremehe vanavanaisale Türgi sõjas osalemise eest. 1997. aastal hakkasid perenaine Ilvi Herronen ja peremees Maidu Ehala rajama iluaeda. Nüüdseks on selles 70 liiki ilupuid ja -põõsaid ning üle saja sordi püsililli.

Kui taluaias ringkäiku alustan, jäävad mulle sauna taga tiigi ääres silma vetteminekusild ja konnapildiga silt «Kuri krookslatikas». Ilvi Herronen ütleb, et tema isa kutsus omal ajal konnasid krookslatikateks ning nõnda tuligi tal mõte selline silt üles panna. Aia külastajad olevat seda nähes imestunud ja pärivat aru. «Hüppa tiiki, siis saad teada,» soovitab perenaine neile.

Ise sulpsab Ilvi Herronen suvisel ajal vette üsna tihti — eriti kui väljas valitseb 30kraadine leitsak. Aiatöö tegijal võtab palavus kiirelt higi lahti, sestap käib perenaine siis enese jahutamiseks ujumas mitu korda päevas. Sealsamas armastavad ujuda pere lapselapsed. Neile teevad rõõmu ka kesksuvel tiigi kaldal kivide vahel punetavad metsmaasikad.

Aiatöö on suur lõbu

Enamik vilju aias metsmaasikate kombel ise ei kasva ning rühmamist on paras jagu. Ikka on vaja rohida, kaevata, muru niita, istutada või midagi muud teha. Aed peab ju alati kaunis olema. Raha pererahvas sellesse eriti palju pannud pole, küll aga aega ja südamesoojust. «Naudime siin müttamist täiel rinnal. Mina muidugi kõige rohkem, aga Maidu ikka natuke ka,» naerab naine.

Talul on veidi metsa ning seal luusides hoiab Ilvi Herronen alati silmad lahti. Leidnud midagi huvitavat, tassib ta selle koju või laseb kaasal tarida. Nõnda tehakse näiteks põnevate kividega. Nende veoks võtab peremees Maidu Ehala enamasti appi traktori.

«Maidu teab, et mulle meeldivad kivid. Mõne huvitava leidnud, kutsub ta mind vaatama, kas see sobib meie aeda, ning tavaliselt passib,» pajatab perenaine. Samuti leidub Kallaku talu aias kujukesi. «Need on tuhaplokkidest haamri ja peitliga välja toksinud minu ema,» seletab naine.

Huvitavaid kände, kive ja kujukesi on paljudes kohtades. Mõistagi ei puudu ka kiviktaimla ja muu säärane. Üsna suure maantee äärde künka otsa rajas pererahvas jaapani aia ning tegi selle ette müra summutamiseks kuusetoigastest aia. «Nii palju raha mul ei ole, et Jaapanisse minna, seepärast otsustasin teha väikese Jaapani oma koju,» räägib perenaine.

Paika, mis oli ennegi kivirohke, tariti neid veel juurde. Meenutades jaapani aia kõrgendiku rajamist, ütleb Herronen, et kõigepealt olid nad vedanud kivihunnikud traktoriga aia taha. Sealt tassis ta kivid ja liiva ämbritega mäe otsa. «Seda tehes kartsin, et näen varsti välja nagu ahv: käed kümmekond sentimeetrit pikemaks veninud,» naerab naine.

Kui küngas sai valmis, istutati sellele kõikvõimalikke kuivalembeseid taimi, näiteks roomavat kadakat, mägimände ja pinnakattetaimi. Kõrgendiku otsas seisab jaapani kujuke ja kraavikeses voolab vesi. Ühest kadakast, mis oli praaktaim, püüab Ilvi Herronen kujundada omalaadi bonsaid ning on hakanud juba alumisi oksi kärpima.

Kõige kõrgemal kohal asuvalt pingilt avaneb vaade aiale ja kaugemal paiknevale tiigile. «Külalised on nimetanud seda miljonivaatega kohaks, kus on hea mõtteid koguda,» pajatab perenaine. «Minu saja-aastaseks saav onu käis seal mõne aasta eest, kuigi trepp on päris järsk.»

Külmaõrn akaatsia

Kallaku talu perenaine Ilvi Herronen lõpetas 1976. aastal aednikuna Räpina kooli ning oli seejärel 17 aastat Olustveres pargiaednik. Hiljem töötas ta Olustvere raudteeülesõidu korraldajana ning oli kolm aastat ametis aleviku Pesti baaris.

Varem tuli hoolt kanda ka Kallaku talu nelja lehma eest, aga 2004. aastal otsustas pererahvas nende pidamise lõpetada, sest piima ei olnud kuhugi panna. Mitmel eelmisel suvel oli Ilvi Herronen Viljandi Floreasiga rakkes linnahaljastuses. Tänu sealsele tööle ütles ta olevat hankinud ka oma aeda huvitavaid puid ja põõsaid.

Nende hulka kuulub näiteks tiigi kaldal kasvav uhke akaatsia — viljad küljes ja puha. Seda puud nimetab naine veidi külmaõrnaks: pakane olevat selle mitu korda maha võtnud, aga juurest on akaatsia ennast taas kiirelt üles kasvatanud.

Tiigi kaldal kasvavad ka kask ja paju «Tortuosa». Samuti sirgub aias kollaseokkaline jugapuu, mis erinevalt tavalisest jugapuust armastab päikest.

Üks Kallaku talu iseärasus on turbapeenar, kus kasvab mustikaid, pohli, jõhvikaid, kukemarju, kanarbikku ja sookai­lu. Turvas toodi Parika rabast ning sellel sirguvad taluõuel ka rododendron ja küüvits.

Pärjatud aed

Mõistagi on aias rohkelt ka tavalisi talulilli, nagu pojenge, roose, kukekannuseid ja flokse. Maja ääres olev suur pojengipeenar olevat perenaise jutu järgi sel suvel õitsenud iseäranis rikkalikult. Kevaditi ja suve hakul pakuvad seal õiteilu sirelid, enelad ja jasmiinid. Ühe elektriposti küljes toretseb elulõng ja teise küljes kuslapuu.

Kõige põnevam on siiski tavaline kuusk, mis hoiab end kääbusena maadligi nagu mõni spetsiaalselt aretatud vorm. «Algul kasvas see heinamaal, aga kui latv sai maha niidetud, hakkas harusid ajama. Mõtlesin, et vaatan, mis sellest aias saab. Olen teda kümme aastat püganud ja ta on väga ilusaks läinud,» rõõmustab Ilvi Herronen.

Enne lahkumist kuulen perenaiselt, et Kallaku aeda on paaril korral ka tunnustatud. 2010. aastal sai see Suure-Jaani valla kauni kodu võistlusel maakodudest esikoha ning 2006. aastal oli Eesti Vabariigi peaminister andnud sellele tänukirja «Kauni kodu loomise eest».