Möödunud reedel Tartus toimunud Avatud Ruumi mõttetalgutel otsiti vastust küsimusele, kas praegu keskkonnahalduses käsil olevad ümberkorraldused tähendavad looduskaitse lõppu või on need hoopis millegi uue algus.
Reform jäi selgusetuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõttetalgud Dorpati konverentsikeskuses kandsid pretensioonikat pealkirja «Looduskaitse lõpp II?!» ning olid jätk arutelule, mis leidis aset 2002. aastal Leigo turismitalus.
«Toonane arutelu oli üks esimesi Avatud Ruumi üritusi ning seal rääkisime samuti keskkonnakaitse ja metsa teemadel,» ütles ettevõtmise korraldaja Mikk Sarv.
Sarv selgitas, et ka sel ajal olid Eestis suured muudatused: alustati metsareformi ja kaitsealade haldamise ümberkujundamist ning rajati Saaremaa süvasadamat. Arutelule kogunes üle saja inimese ning väitluses osales paljude asjatundjate ja arvamusliidrite kõrval ka keskkonnaminister Heiki Kranich.
Nüüd, kuus aastat hiljem, kutsuti inimesi taas samal teemal arutlema, sest Eesti on endiselt looduskaitset ja metsi puudutavate muutuste ja reformide keerises. Kokku tulnud poolsada inimest lootsid, et keskkonnaministeeriumi esindajad annavad vastuseid loodava keskkonna- ja looduskaitseameti kohta. Ürituse korraldasid erakonnad Eestimaa Rohelised ja Rahvaliit.
Koosviibimise algusesse planeeritud tuline väitlus kujunes paraku üpris ühepoolseks, sest nii keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kantsler Rita Annus kui tulevase keskkonna- ja looduskaitseameti juht Jalmar Mandel jäid kohale tulemata. Reformijaid esindas ainult riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Marko Pomerants.
Mikk Sarv tõdes, et ühe väitluspoole vähese esindatuse tõttu kujunes üritus veidi teistsuguseks, kui oli plaanitud.
Väitlust juhtis «Maalehe» peatoimetaja asetäitja Peeter Ernits. Tema sõnul iseloomustavad looduskaitsereformi senist käiku suur salastatus ja huvigruppidega diskussioonide puudumine.
«Mina sain sellest plaanist teada maikuus. Kui teemaga lähemalt tegelema hakkasin ja küsimustega ministeeriumi juhtkonna poole pöördusin, oli naljakas, mis seal toimuma hakkas: korraldati kiiresti arutelu selle kohta, kes ja mida võib rääkida ning kust on infot välja imbunud,» jutustas Ernits. Ta nentis, et kuigi suve algul moodustati uue ameti ellukutsumiseks komisjon, millesse olid haaratud võimalike liitmisele minevate ametkondade esindajad, ei olnud suurel osal nendest aimugi, mis sündima hakkab.
«Nagu ma aru sain, ei olnud sellest aimu ka ministril,» lisas ta. «Ilmselt on kuskil mingid ideoloogid, kes neid manöövreid tegelikult juhivad.»
Ernitsa ütlemist mööda läheb keskkonnaministeeriumi allasutuste ühendamisega seonduv seaduseelnõu peatselt riigikogus teisele lugemisele ning varsti peaks uus amet tööle hakkama.
Looduskaitseringkonnad on aga teadmatuses ja ärevuses ning kodanikuühendused ja eksperdid tahaksid teada, mis tegelikult toimub.»
Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Marko Pomerants lausus oma sõnavõtus, et tema ei näe selles midagi halba, kui looduskaitsereformi protsessist teab ka laiem seltskond kui üks ajakirjanik.
Reformi sisust kõneldes leidis Pomerants, et muudatuste tegemine on vajalik, sest see ühendab keskkonna- ja looduskaitse valdkonna tervikuks ning aitab paremini reguleerida seal tehtavat tööd.
Keskkonnakomisjoni esimees möönis, et seaduseelnõu muudatuste sisu palju ei ava: see sätestab ainult asjaolu, et varasemad asutused ühendatakse uue nimega asutuseks.
«Kuidas asi tööle hakkab, selgub suures osas tegevuse käigus,» sõnas Pomerants. «Arvan, et olukord läheb paremaks siis, kui saavad selgeks inimesed, kes kohapeal asja kokku hakkavad panema. Praegu on diskussiooni koht just see, missugune hakkab olema selle ameti sisuline struktuur.»
Endine keskkonnaminister Villu Reiljan märkis, et niisugust reformi on korra juba tehtud ning see kestis ligi kolm aastat. «Siis kutsuti kõik huvigrupid kokku ning nad vaidlesid, arutasid ja õiendasid selle üle meeletu aja,» meenutas ta.
«Praeguse uue süsteemi kritiseerimine on aga suhteliselt keeruline, sest me ju ei tea, mis toimub,» nentis Reiljan. «Mingisugused sügavad mõtted efektiivsuse arvel on sõnakõlks, sest küsimusele, kui palju raha ja tööjõudu selle reformiga kokku hoitakse, ei ole me ammendavaid vastuseid saanud või pole neid tahetud anda.»
Reiljani arvates seisab reformiga kiirustamise taga ärimeeste grupp, kes on võimulolijatele kurtnud, et kaevamis- ja arendustöödeks vajalike lubade taotlemine on praegusel moel liiga keeruline ning liiga palju aega ja raha nõudev.
Riigikogu liige Mart Jüssi avaldas muret, et keskkonnakorralduse reformimisega unustatakse ära loodus. Tedagi häirib info puudumine.
«See, et riigikogu liikmed peavad Eesti keskkonnakorralduse tulevikust lugema ajalehest või kuulevad sellest alles infotunnis ministrile küsimusi esitades, ei ole õige,» leidis Jüssi. «Olin nõus riigikokku kandideerima ainult sellepärast, et teada saada, kuidas seadusi tehakse. Nüüd siis on selge: tegelikult me ei tea seal üldse, mida hääletame või otsustame.»