Kas superhea või suur jama? Pilk festivalile

Madis Järvekülg
, muusikasõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Madis Järvekülg
Madis Järvekülg Foto: Erakogu

VÄISASIN tänavust pärimusmuusika festivali reedel ja laupäeval. Ma ei tea, kas on õige öelda, et käisin folgil, sest nagu põhimass, kes redutas kontserdialadest väljaspool, ei kuulanud ka mina ühtegi kontserti. Ma ei ole kunagi olnud kõnealuse sündmuse fänn, ent ei taha ennast arvata ka nende kindlasti väga tarkade ja minu meelest autoriteetsete inimeste hulka, kelle suhtumisest kumab üleolekut.

Teistsuguse muusikalise taustaga inimestesse on selline suhtumine sisse kodeeritud. Samastan end pigem viimastega, aga Viljandis veedetud lapsepõlv ei ole lasknud mul festivalisse ükskõikselt või väga negatiivselt suhtuda, enamasti olen ikka olnud positiivselt meelestatud.
Nii palju siis sissejuhatavalt taustast, et paremini selgitada folgiga seonduvaid mõtteid. Koondan need järgmiste märksõnade ja hinnangute alla.

SUPER. Palju kiidetud asukoht lossimägedes, järve ääres ja tänavatel. Festivali äärealadel jalutajale jääb linnapildist mulje, nagu viibiks ta Tartus Karlova linnajaos. See tunne töötab festivali kasuks. Muul ajal ei leia Viljandi ilu nii suurt publikut.

HEA. Mulle on jäänud mulje, et Viljandi pärimusmuusika festival on üritus, mida Eestis võib pidada kõige enam sarnaseks kunagise Woodstockiga. Neli päeva hipisid, kaasas kitarrid ja trummid, peas lillepärjad ja päikeseprillid, Viljandi murul õlut joomas, loovad vaba õhkkonna, mida pean palju kõneainet pakkunud eriliseks folgi atmosfääriks.

Vabandust küll, aga minu puhul on sel vähe pistmist pärimusmuusikaga, ent kui torupill kuskil kauguses mängib, siis see ei häiri. Kuigi räägitakse, et folgi ajal on politsei eriti valvas, tundub mulle ikkagi, et ka korrakaitsjatel on oma roll selles, et säärane õhkkond üldse tekkida saab. Tõtt-öelda ongi ju kõik hästi, kui keegi liiga palju ei räuska ja teistele ka ruumi jäetakse.

JAMA. Olen ikka mõelnud, mis inimesi Viljandi pärimusmuusika festivali kontsertidele tirib. Kui paljud neist teavad midagi pärimusmuusikast või milline on nende muusikahuvi laiemas plaanis? Osal külastajatel kuulub mõni pärimusmuusika festivali kontsert ilmselt kohustuslike kultuuriürituste loetellu. Nad ei lähe seda kuulama mingi isikliku sideme tõttu, vaid seepärast, et üldist arvamust mööda on folgi kontserdid see päris õige kultuur, ja edukas inimene ju ometi käib sellistel ettevõtmistel. See on prestiiži küsimus.

Sealjuures hakatakse moodustama kontserdi ajal lava ees rahvaussi — teate küll seda tantsu — ja paljude näost võib välja lugeda, et õieti nad ei tahakski seal olla. Võin seda öelda eelmiste aastate kogemuste põhjal, kui mul on olnud võimalust kontsertidel käia.

SUUR JAMA. Loomulikult ei saa me üle ega ümber jõmmidest, ossidest ja teistest niisugustest tegelastest, kuidas neid ka ei kutsutaks. Toidutänava läheduses oli sellised tüüpe, kes ilmselt ei saanudki aru, kuhu nad sattunud on.

Üks näide: istusin vennaga toidutänava juures Pillipargis kivist kandlel ja sõin peekonileiba, kui keskeale lähenev mees, olles pilguga hinnanud, et massi sees jääb ta märkamatuks, meist kaks meetrit eemal söögilaua taga istudes kusele hakkas, ise seejuures muheldes. Laupäeva õhtuks ajasid muidugi kõik spetsiaalsed neljakohalised pissuaarid üle.

TÕTT-ÖELDA peaks kõnekeelse termini «folk» kuidagi ümber nimetama. Viimati mainitud härral oli kaasas algkooliealine poiss. Kui too seostab eelmainitut sellega, millega tema Viljandi festivalil kokku puutus, on natuke sandisti.

Kuuleme ju sõnu «folk», «folkima», «folkar» nende nelja päeva jooksul lõputult. Arvamus, et see tähistab kogu kremplit, mis Viljandis festivali ajal toimub, võib mõjuda eesti inimeste muusikateadlikkusele laastavalt. Kes pakub välja mõnusa lühendi Viljandi pärimusmuusika festivali kohta?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles