Külatee lõpeb avaral Navesti luhal

Kõo vallavanem Tarmo Riisk ütleb, et on kunagi seal kandis jõeluhal vikatiga niitmas käinud. «Nüüd on seal kõik kinni kasvanud,» nendib ta.

Riiski sõnul on Maalastis järel kaks suitsu ehk siis alaliselt elatakse ainult kahes talus.

Kui Võhma-Põltsamaa teelt ära keerata, näeb esialgu päris mitut korras majapidamist. Ent mida lähemale Maalastile, seda rohkem torkab silma mahajäetud hooneid. Mõndagi maja on pisut kõpitsetud - ilmselt on need kasutusel suvekoduna.

Ühes kohas on tee ääres püsti pandud eratee silt, mis ajab muigama: tahvel selle all teatab, et edasisõitmine on omal vastutusel.

Tee viib Uuetoa talu õuele. Pererahvast pole parajasti kodus ning saabujaid võtab vastu ülisõbralik laika verd majavalvur, kes kohe nende joped jalajälgi täis tembeldab.

Uuetoal köidavad pilku veskikivid: ühest on saanud istumisnurka laud, teine seisab ilusasti püsti aetuna jõe ääres põllul. Aias on vana paat, talu nimesildi juures ader ja aidaseinal pootshaak. Kõik viitab sellele, et pererahvas hindab vanu asju.

Majapidamine on igati korras ning kõrrepõllud näitavad, et ka maad pole sööti jäetud.

Talu juurest jätkuv rohtunud rada lausa kutsub seda mööda astuma, pealegi lubab kaugemal paistev avarus eeldada, et seal asub Navesti jõe luht. Põlispuud jõe äärde viiva tee ääres on täis õõnsusi ja kannavad ajahamba märke. Ühe posti otsas istub hiireviu, sealsamas välgutab oma mustvalget sulekuube kümmekond harakat ning kaks varest vestlevad lennul teineteisega.

Tee lõpeb Navesti ääres kunagise lauda esisel asfaltplatsil.

Vaade vesisele luhale on lummav: palju vett, pajupõõsad, heinamaa, võsa varjus vilksav metskits... Sealne omapärane loodus väärib tõepoolest säilitamist.

Maalasti rahvast sel päeval kohata ei õnnestu. Sõbralik koer saadab natuke maad meie autot ja pöörab siis tagasi koju.