«Ema hakkas mulle järjest ette lugema, kuhu on veel võimalik minna. Kui ta Eestini jõudis, teadsin kohe, et see on koht, kuhu minna tahan,» meenutab aasta Viljandis veetnud Lia Beardi otsuse langetamise hetke.
Sakslanna õppis Viljandis kuduma ja kitarri mängima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülemäädunud laupäeval sõitis 16aastane saksa neiu Lia Beardi kodumaale tagasi. Lahkumine tekitas vastakaid emotsioone: Viljandist äraminek tõi kurbust, pere taasnägemine ootusärevust. Lia on aga kindel, et tuleb kunagi tagasi.
Sõbrad imestasid
Otsuse aasta organisatsiooni YFU kaudu vahetusõpilasena veeta langetas Lia hilja, alles mullu veebruaris. Selleks ajaks olid kohad enamikus riikides juba võetud, peale Eesti olid valikus teised Balti riigid ning Ungari ja Peruu.
Geograafiatunnist teadis Lia, kus Eesti asub. «Sõbrad imestasid küll, et sellisesse riiki lähen, aga see oli minu otsus ja nad pidid sellega lihtsalt leppima.»
Lia ema Eestis, Katre Pukk, tuli ideele enda perre vahetusõpilane võtta tänu «Sakalas» ilmunud loole, mis kutsus peresid üles YFU kaudu siia tulevaid õpilasi võõrustama. Pärast ühist nõupidamist leidsid pereliikmed, et on valmis aastaks enda sekka uue inimese võtma. Katre Puki sõnul tundus Viljandi muusikat ja kunsti armastavale Liale just õige koht olevat.
Berliinist pärit, kuid praegu Potsdamis elav neiu ütleb, et Viljandi meeldib talle väga, eriti paeluvad teda aga järved. «Järvede ääres käin tihti. Minu arvates on see, et kaks järve on vaid jalutuskäigu kaugusel, eriti tore.»
Liale meeldib üldse Eesti loodus ja peaaegu pool aastat kestnud miinuskraadid teda ei morjendanud. «Olengi rohkem talveinimene,» ütleb ta.
Ka Katre Pukk mainib, et Liale jäävad kindlasti meelde Viljandi imeilus sügis, lumerohke talv ning kaunis kevad ja päikeseline suvi.
Aasta jooksul jõudis Lia käia mujalgi Eestis: Tartus, Tallinnas, Pärnus, Narvas, Paides, Rakveres ja Hiiumaal. Kaks päeva veetis neiu ka Soomes. «Mulle meeldib reisida ja Eestis on see ka väga lihtne: kõik on nii lähedal,» leiab ta meie maa väikse pindala juures plusspunkte.
Aastaga on Lia õppinud eesti keelest aru saama, kuid enda väitel ta seda eriti hästi veel ei räägi. «Eriti segased on need erinevad lõpud,» kommenteerib ta eesti keele 14 käänet.
Välismaalastele alati pusimist pakkuv õ-täht pani ka Lia muigama. «Niisama tuleb välja, aga sõna sees on ikka raske.»
Eesti keelest hakkas Lia paremini aru saama kaks või kolm kuud pärast siiajõudmist. «Mu pere räägib väga hästi inglise keelt, võib-olla hakkasin ka sellepärast võrdlemisi hilja eesti keelt mõistma. Ämbri ja ämbliku ajasin küll algul sassi,» meenutab tüdruk uue keelega seotud koomilist seika.
Enamasti rääkis Lia eesti, inglise ja saksa segakeeles. Et tema kaaslased Jakobsoni gümnaasiumi kümnendas klassis õppisid samuti saksa keelt, juhtuski vestlusesse sõnu kolmest keelest.
Eestlane ja sakslane
Perekonnaga, kelle juurde ta Viljandisse elama tuli, on saksa neiu väga rahul. Siin on Lial vanem vend, noorem vend ja päris väike õde, Saksamaal on ta aga ühe vanema venna ja ühe vanema õe kõrval pere pesamuna.
«See oli natuke harjumatu, et ma polegi kõige väiksem, vaid pidin ise väiksemate eest hoolitsema,» räägib neiu.
Lisaks perele vedas Lial klassikaaslaste ja õpetajatega. Oma sõnul ei tundnud ta end kordagi kõrvalejäetuna. «Kõik olid väga sõbralikud, neid huvitas, kust ma pärit olen ja kuidas mul läheb.»
Eestlaste ja sakslaste mõttelaadis on tema tähelepanekut mööda erinevusi küll, näiteks ei ole eestlased kärmed kedagi oma parimaks sõbraks pidama. Samas ei leia tüdruk, et eestlased sakslastest kuidagi halvemad oleksid. «Muidugi on eestlased sakslastest erinevad, aga see ei ole negatiivne. Teisel maal on teised kombed ja sellepärast ma vahetusõpilaseks tulingi, muidu oleksin võinud ju Saksamaale jääda,» ütleb ta naerdes.
Eriti meeldib Liale aga eestlaste isamaalisus. «Eestlaste suur kodumaa-armastus on minu arvates väga tore. Saksamaal on patriotismil halb maik juures, siin võib aga vabalt öelda: «Olen eestlane ja armastan oma maad!»»
Kudumispalavik
Liat võib pidada kunstiinimeseks. Siin olles võttis ta osa joonistamiskursusest, tegeles ehtekunsti ning muusikaga.
«Saksamaal olin ainult klaverit õppinud, siin aga sain ka kitarri harjutada — seda olen ammu teha tahtnud,» räägib neiu.
Kindlat stiili, mida ta teistele eelistab, Lia välja tuua ei oska. «Naudin mitmesugust muusikat, näiteks rokki ja džässi.»
Eesti muusikaga tegi neiu tutvust juba kodumaal ning siinsetest esinejatest meeldivad talle Kirtana Rasa, Indigolapsed ja Tanel Padar. «Lugu «Welcome to Estonia» mängis meil alustuslaagris ja see sai nagu minu siinviibimise tunnuslauluks,» põhjendab Lia oma eelistusi.
Kõige rohkem vaimustus Lia kudumisest. «Minu arvates on see nii tore, et siin kuduma olen õppinud. Mul on nagu kudumispalavik!»
Ta oskab valmis kududa salli ja mütsi ning ütleb õnnelikult, et ei pea neid talvel enam poest ostma. Lia silmis on kudumine ja kudumid midagi eestlastele omast ning tal on kahju, et Saksamaal käsitööõpetus eriti levinud ei ole.
Kolm päeva enne ärasõitu pole aga Lial ikka kõik soovitu tehtud ning ta kavatseb järgmisel suvel siia naasta. «Tahaks kindlasti Viljandi folgile tulla,» sõnab neiu. Samuti tahaks ta ära käia Otepääl ning veel kord Pärnus ja Saaremaal.
Võib loota, et järgmisel aastal oskab Lia eesti keelt juba ladusalt rääkida, sest kodus plaanib ta seda kindlasti veel harjutada. «Ma ei tea ainult veel, kus ma eesti keelt õpin. Berliinis on Eesti kogukond, seal vist saab,» mõlgutab ta mõtteid.
Ja kui Lia millegi muu pärast Eestisse tagasi ei tule, siis vähemalt oma suurte lemmikute kohupiima ja kohukeste pärast.