Kolmapäeval silus Meleski mahajäetud klaasivabriku ümber buldooser pinnast ja inimesed veeretasid hoonest välja kärutäite kaupa prahti: käsil oli usin Ugala augustikuu suvelavastuse ettevalmistus.
Klaasivabrik muutub tasapisi teatrisaaliks
12. juuni 2011, 21:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tolmupilvest leitud teatrijuht Hillar Sein näitas meeleldi vabrikut ja tutvustas plaane, mismoodi Mats Traadi kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud lugu «Läbi klaasi» vaatajate ette peaks jõudma.
Tihe mõttetöö on Seina sõnutsi kestnud mitu kuud ja suuremad ettevalmistused algasid mai lõpul. Ideest tavatus kohas suveteatrit teha oli Ugala loomingulisele juhile Indrek Sammulile kõnelnud kunstnik Liina Unt, kes sündiva lavastuse kujundab.
«Käisime Indrek Sammuliga siin vaatamas ja sestpeale ongi organiseerimine lahti läinud,» meenutas Sein.
Päris klaas
Kolmapäevastel koristustalgutel müttas paarkümmend Ugala töötajat, et prahti ja tolmu vabrikust välja saada. Sein viitas hoones jalutades, kus miski asuma hakkab.
Sellesse kohta, kus tööstuse tegutsemise ajal seisis klaasivann, ehitatakse mitme tasapinnaga mänguala, mis kaetakse liivaga. Lava tagune ja külgmised seinad toonitakse tumedaks, et tekiks black box’i efekt.
«Selle keti otsa riputame lühtri,» osutas Sein lae poole. «Kui vähegi võimalik, kasutame laval elusat tuld ning plaanis on klaasiahjus päriselt klaasi sulatada. Näitlejad käivad usinalt Olustveres seda kunsti õppimas.»
Lavastusala juht Teet Ehala näitas paberil plaani, millelt selgus, et publiku tarvis püstitatakse kaks tribüüni. Need paiknevad L-tähe kujuliselt mänguala külgedel. Korraga mahub istuma ligi 400 pealtvaatajat.
Maja ümbert on pinnast kooritud ja tasandatud, nii et parkimiseks ja niisama uudistamiseks ei pea heinas sahistama. Kuid ettevaatust: maapind on üsna tihedalt kaetud eri suuruses ja värvi klaasitükkidega. Samal ajal on see omamoodi kohamärk ja mälestus möödunud aegadest.
Peremees soosib
«Näidendi autor Mats Traat on öelnud, et mäletab lapsepõlvest klaasivabriku vilesid, ning see viis mõttele, et võiksime kasutada etendustel publiku märgina sama heli,» rääkis Sein. «Meil on esietenduseks varuks väike üllatus, mis seostub endisaegse vabrikueluga, kuid sellest ei tahaks praegu rääkida,» salapäratses ta.
Et näitlejad mahuksid vanas vabrikuhoones tegutsema ja vaatajad istuma, tuli lammutada suurte akendega vahesein ja kaks vahelage. Ehitustööd ja muudatused on maja omaniku, Meleski kultuurivabriku tegevjuhi Oove Allmaaga läbi räägitud ja nende suhtes kokkuleppele jõutud.
Allmaa on Ugala tegutsemise üle rõõmus ning lööb töödes alati kaasa. See, et teater avaldas soovi oma suvelavastust Meleskis mängida, haakub omaniku plaanidega väga hästi.
«2006. aastal hakkasime otsima võimalusi, kuidas tühjaks jäänud klaasivabriku hoonet tegutsema panna ja siinset küla elus hoida. Tekkis idee luua midagi samalaadset, nagu on Saksamaal Ruhri kunstipiirkonnas. Käisime Soome, Rootsi ja Norra maapiirkondade kultuurivabrikutega tutvumas ning saime julgustust, et see võiks siingi toimida,» jutustas Allmaa. «Pealegi, mis meil sai selle vastu olla, kui Ugala soovis teha loo siinsest rikkalikust ajaloost!»
Suuremad ettevalmistused on küll tehtud, kuid tööd on veel päris palju. Katuses haigutavad siin-seal augud, millest läbi paistev päike joonistab põrandale laike.
«Aukudega tuleb küll midagi ette võtta, sest mis siis saab, kui vihma hakkab sadama — see suurem on ju täpselt ühe tribüüni kohal,» ütles Sein murelikult katust seirates.