Kui lahtisest käest saab vägivald

Üks küsimus, millest räägiti siis ning mille juurde on sõnades tuldud ka pärast, on hariduse autonoomia või lihtsamalt öeldes: kui palju saavad koolid ja kõrgemad õppeasutused otsustada ise?

Mitte kordagi ei tulnud aga jutuks, mil määral peab direktor olema kardavoi. Koolivägivägivald puudub nii IME-s kui 1992. aasta põhiseaduses. Koolist mõeldi tookord nõnda, nagu valitseks seal ainult headus.

SELLELE KÜSIMUSELE ei ole ühest vastust, aga on vale, kui üldse vastust ei anta.

Kooli piirid algavad tänavalt enne koolimaja krunti ja kui krundiks on ainult hoonealune maalapp, siis välisukselt. Sealt edasi kehtib kooli territooriumil kord, mis minu teada välistab õpilase suitsetamise. Mis tahes vanuses ja mis tahes kohas. Sellest on veider kirjutadagi, sest see on aabitsatõde.

Niisuguse tõe kehtivuse eest vastutab direktor, kes põhimõtteliselt politseid ei vaja, nagu ta ei vaja ka abipolitseiniku õigusi. Reeglid on seina peal nagu liiklusmärgid tee ääres ning kooli tulles võtab inimlaps need omaks.

Iseasi, kui kooli mõistetakse kodu käepikendusena ning inimlaps toob tundi kaasa tolle vägivalla, millega ta on kodus juba harjunud.

Oma eriõiguste kehtestamine ja otsene vägivald algavad siiski kodust, ei kunagi esmalt tänavalt või teleka eest. Ma ei tea, et Eestis oleks keegi sünnitanud uulitsal keset hulkuvaid koeri ja kihutavaid autosid. Kodu on see esmane hingemaa, kus väike inimene võib vägivalda näha, ja kooli minnes paneb ta ka selle ranitsasse. Direktor, kes sellega lepib, kaotab autoriteedi.

KUIVÕRD NEED igivanad aabitsatõed on järjekordselt laokile jäetud, sedavõrd oleksin ma ikkagi väga ettevaatlik, enne kui direktorile võmmi vabadusi annaksin. Seda nimelt järgmisel põhjusel.

Inimesena võib direktor olla erakonnaväline, kuid pole saladus, et direktorite kohad on poliitilised. Tarvitseb lapsel vaid avastada, et õpilase ja koolijuhi suhe pole midagi muud kui suli ja võmmi mäng, ning me kutsume endale ise katku külla. Direktor kui täiendav politseinik ei ole lahendus, kui kodus on politseinik puudu.

OMAAEGNE siseminister Tarmo Loodus on jässakas mees töömehe kämmaldega. Ulatad niisugusele käe ja tundub, et paned sõrmed kruustangide vahele. Aga ega küsimus direktori võimust, õpilase vabadusest ja kooli nõnda-öelda vägivallast alanud sellest, kuidas ta käe ulatas! Küsimus algas kooli piiridest elukestva õppimise korral.

Ei usu, et Tarmo Loodus oleks lugenud ainsatki traktaati nende küsimuste kohta. Niisuguseid nimelt polegi. On vaid hariduspoliitiline lora, mida Kreutzwald soovitanuks kasutada pühkimispaberiks.

Aga kuidas ulatab käe inimene, kellel on sigaret peos tagurpidi, hõõguv ots sissepoole? Suits näppude vahel õigetpidi tähendab hõõguvat otsa peost väljapoole. Sääraseid, kes teevad suitsu vastupidi, polegi väga vähe.

Ent kui sulle ulatatakse käsi ja sa ulatad oma käe vastu, siis peab see sul olema vaba, kõik sõrmed lahti. Inimesega, kes ulatab käe asemel rusika, on midagi viltu. Õpilane, kes eelistab direktori terele koni, on vales kohas.

MINU TÕLGENDUS tere ja koni kohtumisest on rekonst­ruktiivne, sest ma polnud juures. Küll aga olin ma asjaosaline paar kuud tagasi Tartu kesklinnas, kui ühe kaubahalli galeriis tahtis teismeline kustutada oma koni minu pealael. Ta ei soovinud muud kui näidata lähedal seisvatele plikadele oma jõudu ja tähtsust.

Jäi ära. Nagu jäi millalgi ära ka kohalike pättide üritus teha jõulist kambakat praegusele haridus- ja teadusministrile, kes oli siis lihtne õpetaja.

Veel kord: inimene, kes kaitseb õigust konile, kaldub minema rappa. Missuguse enesetundega laulab niisugune «Viljandi paadimeest», milles kõigepealt ulatatakse käsi?