Kui «Sakala» fotoarhiivist Peep Tobrelutsu pilte otsida, ei leia neid just ülearu palju. Selle eest on peaaegu kõik pildid suure või väikse kiiksuga.
Peep Tobreluts ei näe vaeva, vaid hoolib
25. oktoober 2008, 10:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
8. aprill 2004: Tobreluts kiikab hulga uudistajate silme all kuivkäimla august sisse. 6. juuni 2008: surmakostüümis Tobreluts seisab vikatiga keset rahvamassi. 25. oktoober 2004: Tobreluts on roninud Viljandi piiri tähistavasse paati ja imiteerib sõudmist.
Ehkki nii mõnigi neist ülesvõtetest on poseeritud, ei saa ühegi kohta öelda, et see oleks võlts. Pildile jäädvustatu kajastab ikka mõnd Tobrelutsu elu tähtsat tahku. Ja neid on palju.
Imporditud legend ja sissetoodud paadimees
Kõige enam teavad viljandimaalased Peep Tobrelutsu Viljandi paadimehe propageerijana. Juba aastaid on ta rääkinud vajadusest see legend ellu äratada ning leida keegi, kes suviti lootsikuga turiste sõidutaks. See võimaldaks külalistel linnaga atraktiivsel moel tutvuda ning oleks ühtlasi Viljandile omanäoline reklaam.
Kui vahel on Tobreluts vaid visionäär, kelle mõtted praktikasse ei jõua, siis legendaarne laulutegelane on tema kehastuses kolme folgipeo ajal ka materialiseerunud.
Tobreluts on järvel sõidutanud kümneid inimesi, võttes neilt tasuks üksnes intervjuu selle kohta, missugune Viljandi paadimees välja peaks nägema.
Viimase pärimusmuusika festivali ajal paadimeest aga enam tööpostil polnud, ehkki terve järv oli kõikvõimalikke veesõidukeid täis.
Loobumise ametlikuks põhjuseks nimetab Tobreluts seda, et linnavalitsus on asunud arutama järve ümbruse planeeringut ja pole enam mõtet oma ideega lahtisest uksest sisse murda. Siis aga tunnistab ta, et tegelikult tüdines ta nende kolme aastaga lihtsalt ära. «Kogusin inimestelt hulga olulist teavet paadimehe kuvandi kohta ja nüüd tuleb seda ainult edasi arendada.»
See ei tähenda muidugi, et ekspaadimees järvele enam ei mõtleks. Viimasel ajal on tal seda tehes ka põhjust rõõmustada, sest Viljandi sümbol on hakanud varjusurmast välja tulema: järve ümber on rajatud matkarada, hiljuti kirjutati alla Vikerkaare asemele veekeskuse ehitamise lepingule ning vetelpäästejaama kõrvale kerkib sõudeelling.
Tobrelutsu kujutluses võiks kümne aasta pärast järve kaldal seista ka midagi Tartu lodjakoja sarnast, kus täiskasvanud saaksid Viljandi paadimehe lootsikuid ja lapsed männikoorest laevukesi meisterdada.
Nii paadimees ise kui tema sõiduk peaksid Tobrelutsu ettekujutuse kohaselt üha muutuma, nõnda et nad esindaksid alati sajanditagust ajastut. Kui praegu tähendaks see tõrvalõhnalist paati ja kaabulotiga sõudjat, siis 2108. aastal võiks plastist Pellaga turiste sõidutada näiteks Nike’i dressides tegelane.
«Nüüdisaegsete dresside muretsemine või isegi nende imiteerimine võib siis muidugi üpris kalliks minna,» arutleb Tobreluts, «aga ka praegu on eelmise sajandi alguse ajastutruu kuvandi loomine päris kulukas.»
Tobrelutsu paadimehe-projekt on leidnud nii pooldajaid kui vastaseid. Viimased kardavad, et ilus legend võidakse ära lörtsida, või juhivad tähelepanu sellele, et «Viljandi paadimees» on tegelikult töötlus «Gauja paadimehest».
Ent kas siis väärt on ainuüksi kohalik algupärand? Ka Viljandi järve pärast südant valutav Peep Tobreluts pole sündinud siinse ürgoru kaldal, vaid hoopis Põlvamaal Võhandu jõe ääres.
Iga hoolimine on tähtis
Enam kui tosina aasta eest Viljandisse koduväiks tulnud Tobreluts on seniajani ametlikult Süvahavva külavanem. Tema 86-aastane isa Teodor elab Süvahavval Pusa talus ning vanem õde Reet kasvatab kõrvaltalus ravim- ja maitsetaimi. Ka tema enda juured on sünnikodu mullas kõvasti kinni.
«Ma käin seal küll üsna harva — kartulivõtu ja seatapu ajal, ikka siis, kui midagi saada on —, aga pool mu hingest on seal ja ma hoolin kodukülast endiselt väga,» tunnistab Tobreluts.
Hoolimine ei tähenda talle mitte lihtsalt tunnet, vaid ka millegi tegemist ning on tema arvates sobivaim sünonüüm sõnale «vaevanägemine». Selle selgitamiseks jutustab võroke pillipiknikest, mida ta koos õe ja tolle naabritega seitse aastat korraldas.
Need külakapelli 25. sünnipäevast alguse saanud üritused olid kõigile tasuta, kuid organiseerijatel oli nende nimel tarvis tublisti toimetada ja oma taskust ka mõnisada krooni välja käia. Kui üks külaelanik Tobrelutsu vaeva eest tänas, tuligi too mõttele, et see pole vaevanägemine, vaid hoolimine.
«Mina hoolisin asjast niipalju, et sebisin supi välja, riputasin plakatid üles ja saatsin meilid laiali. Õde näitas oma hoolimist sellega, et keetis supi valmis, ja naabriplika sellega, et tassis pinke. Mõni pillimees hoolis sedavõrd, et võttis pilli kaasa, teine saabus küll, kaks kätt taskus, kuid hoolis peost ikkagi niipalju, et tuli kohale,» tutvustab ta oma teooriat. «Hoolimised on erinevad ja neid ei ole võimalik kaalukausile panna. Mõnelt eakalt inimeselt võib kodust välja tulemine nõuda suuremat hoolimist kui minult sündmuse korraldamine.»
Hunt Kriimsilm inimnahas
Tobrelutsu nimi tulevat sellest, et üks tema ammune esivanem, toona veel Luts, oli oma katuse alla võtnud sõjas haavata saanud vene soldati. Kui sõdur tervemaks oli saanud, käinud ta küla peal ringi ja kiitnud oma heategijat: «dobrõi Luts».
Kas see jutt ka tõele vastab, ei oska hea Lutsu järeltulija Peep öelda. Küll aga püüab ta inimestest ja asjadest võimalikult palju hoolida nagu esiisagi. Näiteks üheksa aasta eest sundis ta Kreenholmi panema imikutekkidele hoiatussildi, et need tuleb enne kasutamist läbi pesta, sest pesemata tekid ajasid karvu nagu kevadised kassid ja võisid väikelastele ohtlikud olla.
Tobreluts on võidelnud eralasteaia Anne säilimise eest, utsitanud väikestele jalgratturitele õpperada rajama, löönud kaasa arengukava «Eesti toit» nõukogus, kandideerinud roheliste nimekirjas riigikokku ja võtnud osa veel tervest hulgast eri mõõtu ettevõtmisest, mille on tundnud endale lähedase olevat. Sageli on tegemist olnud üsna väikeste asjadega, kuid ilma tema algatuseta poleks neid üldse.
Suurem jagu säärastest toimetustest rahalist tulu ei anna ja leiba teenib Tobreluts hoopis Neste tankla haldurina. «Kojamehena,» nagu ta ise ütleb.
Füüsilisest isikust ettevõtja tõdeb, et kütusekontserni makstav tunnitasu on küll kaunis kopsakas, kuid kuupalgas see kahjuks ei kajastu, sest enamasti tuleb tööd teha vaid paar tundi päevas. Seda rohkem jääb muidugi aega kõige muu tarvis, olgu tegemist palgalisa teenimise või enese harimisega.
Tobrelutsul on vähemalt sama palju ameteid kui hunt Kriimsilmal. Esimene neist pärineb Räpina aianduskoolist. Seal kohtus ta ka oma tulevase naise, Viljandist pärit Leaga.
«Poisse oli vaid neljandik õpilastest ja vähesed meist pääsesid puhtalt,» meenutab mees muheldes. «Paljud ikestati juba kooli ajal.»
Lausa kahel korral, kümneaastase vahega, on Tobreluts läbi teinud pottseppade kursused: juhuks, kui naftaajastu otsa saab ja tanklahaldureid enam vaja pole. Ning selleks, et nii ametlikult kui omal käel saadud teadmisi teistele hästi edasi anda, on ta Tallinna tehnikaülikoolis kutsepedagoogikat õppinud.
Tudeerima läks ta küll alles pärast seda, kui oli Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis kaks aastat maaturismi õpetanud, kuid omandatud oskused on marjaks ära kulunud hiljemgi. Näiteks sel õppeaastal tutvustab ta keskkonnahariduse programmi osana viienda klassi lastele Viljandi lossimägedes loodust.
Peldiku president
Kui ülikoolitee Tallinnas juba ette oli võetud, kasutas Peep Tobreluts juhust ja täiendas oma teadmisi ka reoveekäitluse vallas. Nimelt köidab teda juba pikka aega ökotehnoloogia, eriti kuivkäimlatega seonduv.
Ehkki Tobreluts pole kaugeltki ainuke selle ala entusiast, on ta neist kahtlemata üks innukamaid. Nelja aasta eest korraldas ta selle teema tutvustamiseks koguni seminari «Hea koht». Pole siis midagi imestada, et kui ta mais Saaremaal moodsatest kempsudest rääkimas käis, ristis kohalik ajaleht «Meie Maa» ta peldiku presidendiks.
Olgu öeldud, et kuigi Tobreluts on ökoloogiliste kompostkäimlate kange propageerija, ei pea ta seda kaugeltki ainuvõimalikuks lahenduseks. Ka temal endal on kodus veeklosett, sest selle sai pere maja ostes kaasa ja ta ei näe mõtet süsteemi ümber teha.
Küll aga peab Tobreluts vajalikuks seista selle eest, et inimesed saaksid ka nendes paikades, kus pole võimalik WC-d ehitada, oma loomulikke vajadusi mugavalt rahuldada.
«Lisaks sellele, et kuivkäimla vähendab veetarvet kolmandiku ja reovee kogust kolmveerandi võrra, on selle moodsad variandid klassikalistest vesivetsudest mugavuse poolest isegi üle,» kinnitab ta ning nendib: «Muidugi võtab selliste fuih-teemadega tegelemine palju energiat, aga ju mulle siis meeldivad kiiksuga asjad.»