EELMISEL NÄDALAL kajastas «Sakala» mitmes uudises juhtumit, kus kutsekooli direktor ja Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus kustutas (oma sõnul tahtmatult) koolimaja ukse ees suitsetamisega vahele jäänud noormeestele sigaretikoni peopessa. Nagu juba ette arvata võis, küttis teema kirgi õige mitu päeva ja sundis tagatipuks koguni haridusministrit oma hinnangut andma.
Olles asjaosalistega rääkinud, aiman, kuidas see intsident 2. oktoobril Vana-Võidus välja nägi. Ometi pean targemaks hoiduda ajalehes õigusemõistmisest, sest minu hinnang põhineb pigem inimeste silmavaatel ning sellel, kui usutavalt ühe või teise jutt kõlas. Las uurimise ja õigusemõistmisega tegelevad siiski professionaalid.
Samas olen ma aastaid ajakirjaniku ameti kõrvalt nii põhikooli- kui gümnaasiumiealiste noortega töötanud ega saa seepärast jätta ütlemata, mida arvan üldiselt kraadede korralekutsumise vahenditest.
JÄLGISIN HOOLEGA kõnealust juhtumit puudutavaid internetikommentaare ja pean tunnistama, et nädala lõpuks oli osa neist mind lausa raevu ajanud.
Mulle on nimelt põhimõtteliselt vastukarva, kui otsitakse õigustusi füüsilisele vägivallale, sõltumata sellest, kas kõne all on tapmine, peksmine, sigareti peopessa kustutamine või lihtsalt tutistamine. Jah, need näited ei kuulu ühesugusesse kaalukategooriasse, kuid on põhiolemuselt siiski sarnased.
Ka mina olen paaril korral oma erakordselt elava loomuga kolmeaastasele pojale käega vastu taguotsa laksu andnud — lihtsalt närv pole vastu pidanud, kui tema koeruste tuhin isegi kurjale sõnale allumatuks on muutunud. Ehkki tegu pole olnud tõsise ihunuhtlusega, on mul alati pärast seda jupp aega häbi olnud, ennekõike iseenda ees.
Olen endalt küsinud, kas see oli ikka viimane mõeldav käitumisviis, ega ole saanud jaatavalt vastata. See oli siiski minu enda viga, minu nõrkus.
MILLEGIPÄRAST ON nii, et omavaheliste lahkhelide lahendamisel kasutavad täiskasvanud üldjuhul sõnu. Kui nad aga satuvad konflikti lapsega (loe: füüsiliselt nõrgema inimesega), arvavad nad, et tolle naha kuumaks kütmine on täiesti aktsepteeritav. Laps ei viruta vastu — lihtne. Et vägivald sünnitab üksnes vägivalda, ei taheta noil hetkil tunnistada.
Teismelistega on muidugi keerulisem lugu, sest nende rumalused annavad ühiskonnas valusamalt tunda ning neid on lasteaialastega võrreldes raskem suunata. Täiskasvanud kipuvad aga unustama, et ka nende tegude taga — isegi kui nood on korraliku sigaduse mõõtu — on tavaliselt lihtlabane lapselik ebaküpsus. Need inimesehakatised pole veel jõudnud õppida küpselt käituma.
See, millal keegi või kas üldse küpseks saab, sõltub aga täiskasvanutest, sellest, kuidas nad noortesse suhtuvad ja kas nad leiavad aega nende murdeea sisevõitlustesse süüvida. See on peeglisse vaatamise koht, head vanemad ja õpetajad.
VÄHE ON NEID, kes poleks enne 18-aastaseks saamist täiskasvanutele vastu haukunud, koolitundidest põhjuseta puudunud, vähemalt korra nosu täis tõmmanud või heki taga suitsu pahvinud. Viimastel aastatel näikse siia ritta kuuluvat ka kergete uimastite proovimine.
Vigade tegemine ongi noortele omane, üks õppimise vahend. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaugele neid selles «õppetöös» lastakse minna.
Ma ei taha sugugi õigustada alaealiste suitsetamist, joomarlust, vargusi ja muid kuritegusid. Aeg-ajalt on olukord tõesti väljakannatamatu ning nõuab radikaalset sekkumist.
Ülbikutele ja huligaanidele tulebki karmilt koht kätte näidata ning õpetajatel ja koolijuhtidel on seejuures isegi kandvam roll kui lapsevanematel või politseil, sest nemad näevad oma ameti spetsiifika tõttu noorte hulgas levivaid käitumismalle kõige paremini (seda muidugi juhul, kui õpetaja teeb oma tööd südamega, mitte ei käi klassi ees tuimalt õpiku peatükke refereerimas).
NÕNDA SEISAMEGI põhiküsimuse ees: millised vahendid on korra loomisel tulemuslikud ja aktsepteeritavad ning millised mitte?
Esimene asi, mis minu arvates töötab, on pedagoogi autoriteet. Seda pole kahjuks paljud neist võimelised saavutama. Niisiis on ikkagi tarvilikud ka karistused.
Minu pärast võiks elementaarsetest reeglitest üle astujad kas või päeva pealt koolist välja heita või terveks õppeaastaks põrandaid ja aknaid pesema panna, kui see on koolipere kokkulepe.
Kes aru saada ei taha, sellega pikka juttu ei tehta — selle peaks pädevad koolijuhid olema võimelised kiiresti selgeks tegema. Ja kui olukord nõuab, võiks julgemalt ka politsei abi kasutada. Esmatähtis on, et reeglid oleksid üheselt määratletud ja kõigile teatavaks tehtud.
Samas leidis enam kui 30 protsenti eilseks «Sakala» veebiküsitlusele vastanud 600 inimesest, et kooli territooriumil suitsetanud noortele peakski karistuseks koniga põletushaava tekitama. Tõsi, neid, kes pidasid ühiskondlikult kasuliku töö rakendamist õigemaks, oli paarikümne protsendi võrra enam, kuid see ei muuda füüsilise valu tõhususse uskujate osa vähem tähelepanuväärseks.
KUST SIIS IKKAGI jookseb piir, mida üks pedagoog korrarikkujate ohjamiseks ette võib võtta ja mida mitte?
Kui juba väikese põletushaava tekitamine on paljude meelest õige, siis äkki tasuks mõelda ka juuste kitkumisele või küünte küljest sikutamisele? Needki meetmed põhjustavad mõõdukat valu, nagu põlevast konist nahale jäänud haav, kuid ei takista edasi elamast. Päris hea õppetund, mis?
Või oleks mõttekas koolides sisse seada koguni ihunuhtluse astmeline süsteem? Umbes nii, et tunnis jutustajatele lööme joonlauaga vastu sõrmi, õppehoone ukse ees tossutajatele teeme vabalt valitud kehapiirkonda põletushaava, autoga haljasalale sõitjatel murrame näpuluu ning kutsekooli ühiselamus purjutajatele lööme pärast kainenemist pedagoogilises mõttes kurikaga vastu pead.
Edasi oleks loogiline teemat laiendada teistessegi eluvaldkondadesse ja võtta üleriigilise diskussiooni objektiks näiteks abielurikkujate kividega surnuks loopimise. Säärane karistus on seniajani osas islamimaades au sees. Miks siis ei võiks seda ka Eestis kasutada — tuleb ju meil perekondade lagunemist ette kahetsusväärselt sageli?
Pealegi pole üheski maakonnas puudust hästi pihku istuvatest munakividest ja ammugi mitte «korralikest inimestest», kes alati väga täpselt teavad, kuidas teised elama peaksid.
Küll niimoodi saaks korra kähku majja.