Mida võime Eestis omavalitsuselt oodata?

Eestis on omavalitsuselt päris palju oodata. Mõned märksõnad: sotsiaalabi, lastekaitse, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus ja kanalisatsioon, heakord ja jäätmehooldus, maakorraldus ja planeeringud, ühistransport, teede ja linnatänavate ehitamine ja korrashoid, kultuurielu, aga ka avalik kord ja turvalisus.

Kõigis neis valdkondades peavad omavalitsused pakkuma elanikele kvaliteetseid teenuseid. Paraku ei saa sellega hakkama kõik linnadki, rääkimata väikestest valdadest. Lihtsalt jõud ei käi üle.

Mõne tuhande elanikuga valda juhib ehk kümmekond inimest. Leida kõigi ülesannete jaoks spetsialistid oleks esiteks liiga kulukas ning teiseks: Eestis lihtsalt ei ole 227 omavalitsuse tarbeks küllalt vajaliku ettevalmistusega inimesi. Järelikult peab üks inimene istuma mitme tooli peal ja vaatama, et vähemalt kriitilised asjad tehtud saaksid. Pakutava teenuse kvaliteet aga selle tagajärjel langeb ja osa funktsioone jääb üldse katmata.

KUIDAS SIIS ON võimalik, et rahvaküsitlused ei näita tingimata väiksemat rahulolu väikestes omavalitsustes? Vastus on lihtne: rahulolu on suurem, kui ootused on väiksemad. Nõrk omavalitsus saab toimivana näida ainult siis, kui inimesed ei tea oma õigusi ega oska rohkemat tahta.

Näiteks peaks iga omavalitsuse areng toimuma läbimõeldult üldplaneeringu alusel. Umbes 70 Eesti omavalitsusel on see aga üldse vastu võtmata. Teised on tolle dokumendi koostanud pelgalt linnukese kirjasaamiseks ja riiulile tolmuma pannud.

Kõlab üsna tehniliselt, aga paraku on tagajärg kurb. Piirkonda üksikult-üldisele-meetodil kujundades ei ole tulemuseks meeldiv elukeskkond, vaid näiteks ebaloogiliselt kulgevad teed ja eramute kõrvale rajatavad tööstusalad.

EESTI VAJAB tugevaid omavalitsusi. Oluline küsimus on, mida teha, et oleks tagatud piirkonna elujõud ja seadustega ette nähtud teenused oleksid inimesele lähedal.

Kindlasti tuleb suure omavalitsuse tekkimisel luua teenuspunktid kõigisse senistesse vallakeskustesse. Nii ei muutu igapäevaste toimingute tegemine inimesele raskemaks. Kes soovib, saab aga e-riigi abil järjest rohkem teenuseid kodust arvuti kaudu kätte. Samal ajal on tugevnenud omavalitsusel rohkem võimalusi näiteks koolivõrku ja ühistransporti planeerida ning keerukamad teenused muutuvad kvaliteetsemaks.

Et kogu Eestis saaksid tekkida võrreldava suuruse ja jõuga omavalitsused, on haldusreformi elluviimine möödapääsmatu. Muidu jääb kestma olukord, kus tugevamad panevad leivad ühte kappi ja nõrgemad peavad ise vaatama, kuidas oma nappide vahenditega toime tulla. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse vallakeskusse ainult selleks, et Tallinna-bussile istuda.

TEGIN koalitsioonipartneritele ettepaneku langetada põhimõtteline otsus omavalitsuste administratiivse liitmise osas. Nad ei julgenud positiivset vastust anda. Probleemid aga jäävad ja süvenevad ning ükskord peavad poliitikud selle vastutuse võtma. Paraku tähendab iga kaotatud aasta, et kusagil surevad välja külad, suletakse kauplused ning keeratakse lukku koolimaja uksed.

Omavalitsuste liitmise puhul on üks teravamaid teemasid identiteedi säilitamine. Paljud kardavad, et valdade kasvamine kaotab senise meie-tunde ja omavalitsused hakkavad olema keskuse nägu. Huvitaval kombel näitavad aset leidnud ühinemised vastupidist: kogukonnatunne tugevneb ja külaliikumine muutub elavamaks.

Omaette võimalus on luua seniste omavalitsuste piiresse osavallad, mille ülesandeks jääks just kohaliku elu korraldamine.

Aga lõpuks, nagu küsib tuntud ajakirjanik Rein Sikk: kas identiteet on silt maja uksel või algab see südamest? Kas tunneme end pigem valla elaniku kui mulgi, võrukese või virulasena? Vastus saab olla ainult üks.

Tähtis on pöörata tähelepanu kohaliku identiteedi tugevdamisele, aga mitte ajada segamini identiteeti ja administratiivset jaotust.