Peeter Olesk: Reetmine ja saladus

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.



Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee.  Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).



Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.



Shakespeare’i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.



Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.



RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?



Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.



Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.



Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.



ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.



Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.



KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000—2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.



«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d’Artagnan Dumas’ romaanis «Kümme aastat hiljem».



Ma ei tea, kuivõrd on  Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.



Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.



EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust — Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.



Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.



Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.



ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda



NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?


Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.



Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles