Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse esimees Jaak Pihlak ütleb tänases «Sakalas», et Tarvastu valla Soe küla tituleerimine kunagi kolhoosi nimena tuntuks saanud Vambolaks oleks lubamatu, sest sellel pole ajalooga mingit pistmist. Tegu on arusaamatu väitega. Kuidas nimel ajalooga seost pole, kui see oli pikka aega aktiivses kasutuses nii inimeste jutus kui dokumentides?
«Sakalal» on siiralt hea meel, et Nõukogude okupatsioon on minevikku lükatud, ja leht ei pea toonaste sümbolite heroiseerimist õigeks. Isegi kui punavõim tõmbas Eestis käima mõne kasuliku protsessi, oli tegu ikkagi totalitaarse ja pealesunnitud režiimiga, mis ei austanud elementaarseidki kodanikuvabadusi.
Teisalt on ikkagi raske mõista neid, kes Eesti ajalugu käsitledes toda perioodi meie mälust kustutada püüavad. Kui väärtustaksime üksnes eestlaste endi vaba tahte ja loomuliku kultuurilise arengu tulemusena loodut, tuleks meil kahjuks unustada paljud nimed, ehitised ja sündmused, mille üle uhked oleme. Põhjus on lihtne: kui välja jätta kauge muinasaeg ja loetud iseseisvusaastad XX sajandi esimesel poolel, pole eestlastel iseolemise aega olnudki.
Nii ei jää üle muud kui tunnistada, et pikemas perspektiivis pole hästi säilinud kolhoosisüdamed vähem väärtuslikud kui mõisakompleksid. Mõlemad meenutavad oma aega, mis kumbki eestlasi ei hellitanud. Ükskõik millisest rahvusest isandad Eestis parasjagu valitsesid, ideoloogia oli neil ühesugune. On lühinägelik hurjutada ühtesid teistest rohkem puhtalt selle pärast, et nemad rõhusid meid viimasena.
Tulles tagasi Soe küla juurde, leiab «Sakala», et talle oleks siiski parem jätta praegune nimi. Seda mitte niivõrd Vambola sobimatuse, kuivõrd nimevahetuse mõttetuse pärast. Praegu on maainimestel tähtsamatki teha kui kodukoha nime pärast piike murda.