Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu küsis laupäeval valitsuspartneritelt toetust omavalitsuste sundliitmiseks, kuid jäi sellest ettearvatult ilma.
Juhtkiri: Uued kaardid
Isegi kui kõik koalitsiooni liikmed saavad ühtviisi aru haldusterritoriaalse reformi vajalikkusest, on nad ülalt alla antavate juhistega äärmiselt ettevaatlikud, sest see lööks parteide võimujaotuse maapiirkondades segamini.
Regionaalminister Siim Kiisleri eelistatud plaan on iseenesest lihtne: omavalitsustena jätkaksid praegused maakonnad ja viis suuremat linna. Suurim maakonnakeskus, mis eraldi haldusüksuseks ei jääks, oleks Viljandi.
Sisuliselt kattub Kiisleri ettepanek sellega, mille pani mõne aasta eest lauale seni viimane reformierakondlasest regionaalminister Toivo Asmer. Toona peeti ministri juttu pigem veidraks fantaasiaks, kuid aeg on inimesi radikaalse mõttega harjutanud. Mäletatavasti ütles ka Viljandi maavanem Kalle Küttis läinud nädalal «Sakalale» antud intervjuus, et maakondade omavalitsusteks muutumine on vaid aja küsimus.
Samas on Kiisler pidanud võimalikuks luua 60—80 omavalitsust. See tähendaks üldjoontes naasmist praeguse Viljandi linnavolikogu esimehe Tarmo Looduse siseministriks oleku ajal valminud kava juurde. Olgem ausad: kui lähematel aastatel mingi ime läbi üldse sundliitmiseni peaks jõutama, oleks just see kõige tõenäolisem variant. «Sakala» leiab, et Viljandimaale võiks niisugusel juhul jääda kolm valda ja Viljandi linn.
Kõnealune teema kujutab Isamaa ja Res Publica Liidule head võimalust tõestada oma sõna maksvust Reformierakonna juhitavas valitsuskabinetis. Kui mitme varasema jõu- ja ilunumbri puhul on motiiv olnud pelgalt avalikkusele muljet avaldada, siis haldusreformi elluviimist võiks pidada reaalseks töövõiduks. Samas on enam kui kahtlane, kas erakond julgeb selles osas pikemalt survet avaldada, sest Mart Laari viimases valitsuses saadud valus kogemus on veel liiga hästi meeles.