Linnapea: armastus võidab kõik

Kristiina Baum
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnapea Ando Kiviberg
Viljandi linnapea Ando Kiviberg Foto: Marko Saarm / Sakala

Sakala avaldab Viljandi linnapea Ando Kivibergi 23. veebruaril pärimusmuusika aidas peetud Eesti Vabariigi 98. aastapäeva kõne.

Lugupeetud viljandlased, kallid külalised, daamid ja härrad!

Soovin teile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi 98. aastapäeva puhul!

Lubage mul Viljandi linna rahva nimel õnnitleda presidendilt tänavu riikliku teenetemärgi pälvinud viljandimaalasi Tiina Idlat ja Jüri Soovikut. Teile osaks saanud tunnustus on suureks auks kogu meie maakonnale. Me oleme teie üle tõeliselt uhked!

Olen tähele pannud, et Eesti Vabariigi aastapäeva on hakatud rahvasuus kutsuma ka kodumaa sünnipäevaks. Usun, et see räägib meile sellest, et valdav enamik võtab Eesti iseseisvuspäeva kogu rahva pühana. See aga on meie ühiskonna arengu seisukohalt ääretult oluline märk. Märk sellest, et peame seda riiki omaks.

Iseseisvuse taastamise järel on ju üpris sageli kerkinud küsimus sellest, kelle oma see riik ikkagi on. Kelle huvides tema juhid kalduvad toimetama? On need huvid üldrahvalikud või kildkondlikud?

Neid küsimusi on tulnud läbi viimase 24 aasta päris sageli küsida. Kuigi oleme kodanikena tundnud tihti ka rahulolematust ja pettumust, oleme suutnud ehitada oma riiki enamasti ikka meie kõigi jaoks. "Eesti rahva pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ning üldises kasus", nagu sedastab Eesti Vabariigi põhiseaduse pidulik sissejuhatus.

Eestlased on nõudlik rahvas, kellele rahulolematus on valdavalt ikka edasiviivaks jõuks. Häda korral pole meil kombeks kaeveldes ning kõiki teisi süüdistades probleemi möödumist oodata, vaid tegutseda olukorra lahendamise nimel. Nii on meile kombeks. Me hoolime.

Kuidas nimetada tunnet, mis kirjeldab eestlaste suhtumist oma vabasse riiki?

Küllap see on armastus. See on vanema armastus oma lapse vastu, milles on kiindumust, ustavust, poolehoidu, kuid ka nõudlikkust ja valmidust eksimusele vastu astuda ning vajadusel eksisammude eest ka õiglaselt karistada. Ning muidugi on selles võimet andestada.

See tilluke riik on meie väikese rahva ainus. Seepärast tuleb meil teda hoida kui silmatera ning ta vajab kogu meie armastust, hoolt ja tähelepanu.

Kunagi on poeet Paul-Eerik Rummo kirjutanud armastusest imeilusa luuletuse, mis taasiseseisvumise ajal uuel moel oluliseks sai.

“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere,

me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere..”

Olen kindel, et paljud saalisolijad teavad seda luuletust, ehk mõni koguni peast.

Kirjaniku sõnadesse valatud kirjeldus armastusest, ühisest hoolest ning sellest, et me ei vaja muud tuge kui üksteise selged õlad ning ühised rõõmsad võlad, “mis üheskoos tuleb meil kesta”, andsid inimestele noil läinud sajandi kaheksakümnendate lõpuaastail väge, inspiratsiooni ning aimduse ideaalidest, mille suunas me oma vabadust taotledes liikuda tahtsime.

Paljud mäletavad seda võimsat ühtsustunnet, mis laulva revolutsiooni ajal eesti inimesi liitis ning millesarnast tänapäeval on võimalik ehk teatud määral kogeda veel üldlaulupidudel.

Küllap on mõnedki meist kahetsusega eneselt küsinud: mis on sellest üldrahvalikust ühtsusest saanud? Miks on üksmeel asendunud kemplemise ja vaidlemise või kohati koguni inetu nääklusega?

Kas vabadus peabki tähendama ärapanemist ning võistlust selles, kes suudab osavamalt põlgust väljendada?

Olen kindel, et rahva valdava enamiku südamepõhjas ei ole see üksmeel mitte kuhugi kadunud. Kui peaks tulema aeg, kus sellise ühtehoidmise ilmutamine on möödapääsmatu, siis saame seda ka ühiselt tunda ning näha.

Vaba ühiskonna üheks oluliseks väärtuseks ning tunnuseks on aga see, et tõdesid võib olla rohkem kui üks. Asjad ei ole mustvalged. Seepärast nõuab kokkulepete ja otsusteni jõudmine aeganõudvat ühisosa otsimist, mis sageli käib läbi vaidluste.

Seepärast ei maksa vaidluste toimumise üle kurvastada ega end neist häirida lasta. Meil rahvana tuleb vaid jälgida ning nõuda, et vaieldaks vastast austades. Samuti tuleb meil nõuda, et väitlused viiksid välja kokkulepete ja lahendusteni.

Usun, et me ei soovi keegi tagasi aega, mil oli vaid üks tõde ning ebaõiglaste või ebameeldivate otsuste vastu vaielda ei olnud võimalik.

Oleme õppinud armastama oma riiki sellisena, nagu ta on. Õppigem hindama ning armastama ka vabadust kõigis tema tahkudes.

“..tahan Su kandade kaudu sel maal millel seisad seista

ja mõtelda kõigile maile

see maa millel seisame seista on antud armastajaile..”

Meie riik algab meie kodust, meie majast, meie tänavast, meie linnast. Meie Viljandist.

Viljandi vaim, väärikus ning enesekindlus on aastatega tugevasti edenenud. Oleme samm-samult üha enam avastanud, et meie kodulinn on kogu maailma linnade ning paikade taustal väga eriline ning kordumatu.

Oleme oma vaimult ning väelt mõõtmatult suurem, kui meie rahvaarv lubaks arvata.

Seda on meile öelnud, eriliselt rõhutanud külalised, kes on üha arvukamalt meie juures käima hakanud.

Läinud aasta juuni alguses tõestasime rahvusahelisi hansapäevi võõrustades iseendile ning Euroopa hansalinnade kogukonnale, et saame ühiselt tegutsedes hakkama ülesandega, mis arvati olevat jõukohane vaid oluliselt suurematele linnadele.

Viljandi ning tema rahvas pälvisid siirast imetlust kuulsate hansalinnade Lübecki, Kaunase, Bergeni, Riia, Larochelli, Hamburigi ja Novgorodi juhtidelt.

Tahan siinkohal veel kord kogu hingest tänada kõiki, kes Viljandi rahvuvaheliste hansapäevade õnnestumisele kaasa aitasid.

Suutsime panna meie hubase vanalinna põnevatest ja kaunitest sündmustest pulbitsema, järve lööma kihama laevaliiklusest, pakkuda uskumatult maitsvaid hõrgutisi nii teispool järve kui linnas püsti pandud improviseeritud kohvikutes..

Eriti sümpaatselt mõjus seegi, et paljud viljandlased avasid oma kodu võõrastele, pakkudes neile öömaja, sest meie linnas seni ikka veel hotellikohti napib.

See kõik kokku kõneleb sellest, et me suudame teha väga suuri ning imetoredaid asju, kui vaid eesmärki usume ning ühiselt tegutseme.

Märkamatult on Viljandi linna jaoks muutunud üha olulisemaks rahvusvaheliste suhete küsimus. Hansapäevad tõid meile veelgi enam välismaist tuntust ning sõpru.

Märkamatult on ka meie linna elanike hulka siginenud muudest maailma paikadest pärit inimesi: kultuuriakadeemiat juhib baski rahvusest hispaania kodanik, Viljandi kuulus ukrainlane lööb oma trombooniga laineid lausa rahvusvaheliselt ning vabariigi parimat šašlõkki saab meie enda armeenlase juurest.

Muide, Soso andekad lapsed on Viljandile juba kuulsust toonud ka kodulinnast oluliselt kaugemal.

Viljandis on nepaali kokad, IT-spetsialist Argentinast, iraaklane, hiinlane, meil on ameeriklasi, venelasi, sakslasi, rootslasi, soomlasi, lätlasi...

Nad kõik elavad meie kõrval ja hindavad meie väikest linna kõrgelt, õpivad eesti keelt ning omandavad kultuuri. Oleme uusviljandlastega harjunud ja nende üle uhked.

Meie kodulinnast on avalikkuses tavaks kõnelda kui ühest Eesti loomekeskusest ning kultuuripealinnast. Vähem on räägitud sellest, kui olulist osa mängivad Viljandi arengus meie eksportivad ettevõtted.

Siin toodetud akende ja uste, voodite, tekkide ja patjade, küünalde, metallkonstruktsioonide, liftimootorite, trafode ning kaitseväe varustuse ja muu kauba müük välismaistele ostjatele on läinud järjest paremini ning seetõttu tuleb nii mõnelgi meie ettevõttel leida juurde töökäsi, mida kohapeal napib.

Viljandi ettevõtete areng tähendab kogu linna jõukuse kasvu – rohkem võimalusi ehitada kodupaiga keskkonda inimsõbralikumaks, pakkuda paremaid võimalusi linlaste arenguks ning vaba aja veetmiseks.

Seepärast peame üheskoos otsima võimalusi inimeste Viljandisse tööle ning elama meelitamiseks. See on meie lähiaastate üks keerukamaid ülesandeid. Usun, et saame sellegagi hakkama.

Ja kui seejuures peaks tekkima muresid, siis leiame neile üheskoos lahenduse, sest viljandlastel pole kombeks probleemide eest peitu pugeda. Seepärast, et need on meie “ühised rõõmsad võlad, mis üheskoos tuleb meil kesta”.

Oleme linnarahvana ning oma riigi kodanikena näidanud, et meis on küllalt vanemlikku hoolt ning armastust kodulinna ning riigi vastu, oleme näidanud, et oskame hoida ühte ja “läheme läbi mere”, kui elu seda peaks nõudma. Meil ei ole teist kodulinna ega teist kodumaad.

Armastus võidab kõik.

Head vabariigi aastapäeva, kallid viljandlased! Elagu Eesti, elagu Viljandi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles