Alandlik teadaanne

, pensionär maalt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

TEATAN ALANDLIKULT, nagu ütles Švejk, et tordiga näkku virutamine ei passi ühele põhjamaa rahvale teps mitte. Meil on tulnud toidupalukese pärast vaeva näha nagu jääkarul: hulpida jäises vees ja sumada hangedes, hing paelaga kaelas. Oleme pidanud härdalt ja alandlikult segama jahu sisse aganaid ja vitamiinideks kuuseokkaid, et veaksime välja maa sulamiseni, ajani, mil pistavad nina taeva poole esimesed nõgesed ja naadid – kindel pääsemine näljasurmast.

Ei ole meie pikkade talvede valitsusalal ühtegi olendit, kes ei teaks, et parem on pikk ja peenike kui lühike ja jäme nälg. «Laps, võta leivatükk maast üles ja anna sellele suud,» on isalik õpetus kostnud aasta­sadu. Pereisa, kes leiba lahti lõikas, pühkis purud laualt endale pihku ja pani suhu.

Teatan alandlikult, et sööjatele soovib maarahvas «Jätku leiba!». See tähendab jätku leivale, mis on teadmata aegadest saadik olnud maarahva põhitoit. Silk, odrakört ja naeris olid leivakõrvased, kuid ei seisnud laual just sageli. Kui leivavili ikaldus, tuli jäme nälg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles