Mõnikord ma lõbustan ennast mõttega, mis oleks, kui maalapike, kus meie esivanemad aastatuhandeid muldpõrandatele kasetohust viiskudega jutte vedasid ja põhjatuultest karedaks muutunud kätega verivorste voolisid, oleks purjetanud kusagile sinna ekvaatori kanti. Mõelge, mis sulnis olemine meil praegu oleks! Saaremaa ümber tiirutaksid kruiisilaevad, kus voolaks ojadena kadakane koduõlu ja paljad tüdrukud tantsiksid marimbade saatel kaerajaani, Kihnu naised kihutaksid tsiklitega suitsurõngaid taevasse popsutava vulkaani ümber, Piibe maanteed ääristaks lopsakas džungel, mille tummises niiskuses esitaksid liaanide sahinal hurmavaid akrobaatikanumbreid käärinud kookospiimast vines pärdikud, ning saunalavalt põõsasse keha kergendama jooksnud külamees väljuks sealt veerand tunni pärast taltsutatud puumaga.
Jaa, elu oleks ilus kui haldja hame. Ma ise juhataksin kauni laupäeva sisse koduterrassil paljajalu päikest ja koduloomi tervitades, valaksin endale klaasikese jahedat riislingit ning lööksin lahti Sakala, et vaadata, kas ehk mõnel prominendil pole krokodill jalga otsast hammustanud. Siis jalutaksin läbi Valuoja oru palmisalu turule ja tooksin korvitäie värskeid mereande, et perele üks mõnus pasta vaaritada.
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
