Nii palju, kui vaja. Nii vähe, kui võimalik

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Marko Saarm

KODANIKE KAASAMINE on avalikus halduses magus teema. Munitsipaalpoliitikud eesotsas vallavanemate ja linnapeadega kinnitavad igal võimalusel, kuidas nende püha majakas on kogukonna hääl. Ühtlasi korraldatakse kaasava eelarve ideevõistlusi, kutsutakse elanikke volikogu istungile ja tehakse arvamusküsitlusi. See kõik on hea ja õige.

Ometi võime kurvastavalt sageli kuulda juhtumitest, kuidas bürokraatlik teerull on kellestki üle põrutanud või abivajaja piltlikult öeldes kraavi vedelema jäetud.

Külarahvas võib naabrimehe krossirajalt kostva mootorimüra pärast kurgu kähedaks õiendada, aga vallamajast pole abi loota, sest juriidiliselt on kõik justkui õige. Ootamatu palgakärpe osaliseks saanud kooliõpetajad võivad kodus kas või kolm patja märjaks nutta, aga linnavalitsuse komisjon teatab esmajoones ikka, et seadusepügala järgi on nad pigem ise süüdi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles