Pärast seda, kui Sakala oli kolmapäeval kirjutanud, et neljal viimasel talvel Viljandi järve jääle tuhandeid lustijaid meelitanud «Kalafest» jääb kehvade ilmaolude tõttu sedapuhku ära, leidus tihedalt läbikäivas kalameeste kogukonnas mehi, kes korraldajate toodud põhipõhjuse kahtluse alla seadsid. Seepärast palus Sakala kalapeo ühel eestvedajal Priit Kallasel otsuse tagamaid täpsemalt selgitada.
Korraldusmeeskond on seni «Kalafesti» ärajätmist põhjendanud sellega, et üle aegade soojaks osutunud detsembrikuu ilm andis põhjust kahelda, kas Viljandi järvele tekib niisugust jääkihti, mis suurt rahvahulka ohutult kannaks. Samas on kirglikud kalamehed meenutanud, et paar aastat tagasi oli veekogu lahti isegi jaanuari esimestel päevadel, kuid toona ei takistanud see üritust tegemast. Priit Kallas, mis seekord teisiti on?
Oli jah üks selline talv, kui veel jaanuaris sai paadiga järvel käia. Aga sellele järgnes kohe ligi kahe nädala pikkune suure lumeta külmaperiood, mis kasvatas jää juba jaanuari keskpaigaks 25 sentimeetri paksuseks. See andis meile kindluse korralduslike toimingutega edasi minna. Meil lihtsalt läks õnneks. Kui kõva külma poleks olnud, jäänuks ka siis pidu ära.
Sel aastal on asi hoopis teistmoodi. Esiteks pole praegu väljas nii külm ning teiseks sajab lund, mis paneb jää kasvamisele piduri peale. Kuuldavasti on oodata ka uusi soojalaineid. Seepärast oleme kindlad, et veebruari keskpaigaks ei ole Viljandi järve jääkaas paksem kui 25 sentimeetrit. Seda pole piisavalt, et korraldada riskivaba üritust. Me keegi ju ei tahaks Sakalast lugeda, et mõni peoline kukkus jääst läbi.
Selguse huvides olgu öeldud, et tegelikult olime ka eelmisel korral ärajätmisele väga lähedal, sest jääolud olid ka siis üpris kehvad.
Millal te loobumisotsuse langetasite?
Detsembri esimesel nädalal, kui väljas oli kümme kraadi sooja ja lahistas vihma. Mõtlesime asja läbi ja saime aru, et jätkamine tähendaks liigset riski.
Siis te ei saanud ju veel teada, milliseks ilm jaanuaris kujuneb.
Seda küll, aga olime juba varem otsustanud, et korraldame ainult sel juhul, kui on näha, et tuleb väga hea talv. Viimased kaks korda olid meisse jätnud negatiivsed emotsioonid ja me ei tahtnud uuesti ehku peale välja minna.
Millest need negatiivsed emotsioonid tulenesid? Kas sellest, et suur vaev ei tasunud end enam majanduslikult ära?
Just. Inimeste hulk vähenes aasta-aastalt, aga kulud mitte.
Täpsustagem: kas saite eelmisel aastal väikese kasumi, tulite ots otsaga kokku või jäite kahjumisse?
Eelmisel aastal pidime peale maksma. Kui sellele teadmisele lisada käesoleva talve heitlik iseloom, siis peaks pilt selge olema.
Ma ei mäleta, et varem oleks majanduslikest raskustest avalikult juttu olnud.
Ilmselt keegi pole meie käest seda otse küsinud.
Kas sündmust korraldanud osaühingul Kuldkala on mullusest «Kalafestist» veel partnerite ees võlgasid üleval?
On.
Kui palju?
Ma ei taha hakata seda ajalehes arutama. Kinnitan, et me tegeleme selle probleemiga.
Üks kalamees väitis mulle äsja, et korraldusmeeskond eesotsas teie ja Martin Meieriga on omavahel tülli pööranud ega taha enam koos tegutseda.
Ei, sellist asja kindlasti pole! Saame Martiniga endiselt väga hästi läbi. Käime jätkuvalt koos kalal.
Kõige olulisem küsimus: mis saab edasi? Kas on veel üldse mingisugune võimalus, et te «Kalafesti» korraldamise juurde tagasi tulete?
Rääkisin just mõni minut tagasi samal teemal Viljandi linnapea Ando Kivibergiga. Selgitasin ka talle eelkirjeldatud riske ning mulle jäi mulje, et ta mõistab meid. Samas leppisime kokku, et istume millalgi koos linnavalitsuse esindajatega laua taha ja mõtleme tulevikuks mingi lahenduse välja. Kui tingimused sobivad, on meie tiimil korraldamistahe olemas.