Jääkülma vette kukkunut halvab enim paanika

Kristiina Baum
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jääkülmas vees veekindla kostüümiga ulpida polegi nii hirmus. Eriti kui tead, et päästjad on läheduses. Teisiti oleksid lood siis, kui kedagi läheduses poleks ja oleksin tavariietega. Siis oleks mul aega jääaugust välja saada vaid paar minutit, enne kui teadvuse kaotaksin.

Kui ma vana aasta viimase päeva hommikul Suure-Jaani päästekomandoga ühinen, on kohal ka komando pealik Tauno Kais. Esimese meeskonnaga on tal plaanis tavapärane talvine õppus – pinnaltpäästmine. Tema sõnul korraldab hommikusi õppusi tavaliselt meeskonna vanem, aga et jääaugus peab keegi ka kannatanut mängima, juhatab ta seekord vägesid ise. Ette on nähtud ju seegi, et mina ronin jääauku.

Pool kümme võtab päästeauto suuna Lahmuse järvele. Kõige parem on pinnaltpäästmist teha nõrgal jääl, mis peale astumise korral ise puruneb. Lühikest aega kestnud külmaperiood on aga jõudnud järvejää ligi kümne sentimeetri paksuseks kasvatada ja päästjatel tuleb kasutada mootorsaagi, selleks et lõhkuda jäässe auk ning mahutada sinna kaks inimest: kannatanu, see tähendab mina, ja päästja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles