Külluslikult sooja pakkunud detsember on ilmarütmi segi pööranud ja isegi nüüd, kuu teises pooles enne aasta lõppu näib igati paslik aeg seenele minna, sest saaki võib saada lausa kilodes.
Jõulureede andis vägeva seenesaagi
24. detsember 2015, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karksi valla elanik Rita Bergmann on tänavu jõulukuul juba kaks korda seenel käinud ja mõlemal korral naasnud suure seenesülemiga. Viimati võttis ta mõnusa loodusretke ette 23. detsembril.
«Jõulureede hommik. Puhkus! Leppisin eelmisel päeval iseendaga kokku, et kui lausa paduvihma ei saja, lähen seenele. Vaatan igaks juhuks ka ilmaportaali: seal lubatakse vihmasadu alates keskpäevast. Seega on heal juhul paar tundi aega. Niisiis lähen metsa,» kirjeldab Bergmann.
«Kümme päeva tagasi käisin samuti seenel ja sain päris kena saagi, umbes 1,3 kilo, peamiselt suits-kollanutte ja harilikke kukeseeni. Tahtsin ka lehterkukeseeni otsima minna, aga viimased tormituuled olid teele puid langetanud ja nii ma neile tookord ligi ei pääsenudki.»
Seekord on Bergmann oma sõnul targem ja võtab kaasa sae. Ja täiesti õigesti teeb, sest ligipääs on langenud puude tõttu ikka veel blokeeritud. Saag appi ja ta saabki puust jagu.
«Metsas on hämar ja lehter-kukeseened vaevu leitavad. Neid on isegi päikesepaistelise ilmaga raske märgata, aga leian sellest hoolimata päris palju. Enamik on alles päris pisikesed. Eelmisel aastal neid meie metsades peaaegu polnudki, sel aastal ilmusid esimesed alles hilissügisel. Esialgu tundub, et läheb päris hästi.»
Loodusesõber plaanib läbi sõita veel mõned seenekohad, aga teel on jällegi mahalangenud puud. Nii võtab ta taas sae appi ja saeb end sellest metsast välja.
«Nüüd on plaanis üles leida koht, kust mõne nädala eest leidsin austerservikuid. Käin läbi päris pika maa ja leian vaid ühe kännu mõne pisema austerservikuga. Ja nagu ilmateade lubas, hakkabki vihma tibutama. Sõidan edasi järgmisse metsa.»
See mets on Bergmanni sõnul selline, kust alati võib midagi leida. Seekord leiab ta hea hulga suits-kollanutte ja lisaks ka juba veidi vettinud harilikke kukeseeni, isegi lehter-kukeseeni, mida ta varem sealt vaid mõne leidnud on.
«Ja vihma sajab juba päris korralikult. Otsustan ära minna, kui ootamatult jookseb minu suunas ilus noor lambakoera mõõtu koer. Jookseb minuni ja viskub siis külili, justkui andeks paludes ja karistust oodates. Ilmselt saab aru, et on pahandust teinud ja kodust ära jooksnud. Silitan teda ja ütlen talle, et mina teda küll karistada ei kavatse. Selle peale rõõmustab koer nii, nagu seda vaid koerad teha oskavad... Liigume koos tee poole, ilmselt tunneb koer äkki oma kodutee ära ja läinud ta ongi.»
Bergmann meenutab, et kümme päeva tagasi tuli ta metsast välja huntide ulgumise saatel, mida sedapuhku uuesti kuulda kahjuks ei õnnestunud. Jahimeeste sõnul on neid sealsetes metsades liikumas isegi mitu karja.
«Kokku veetsin metsas umbes 3,5 tundi ja korjasin umbes 1,8 kilo seeni, mis on jõulukuu kohta päris hea saak. Olen ka varem detsembri alguses lehter-kukeseeni korjanud, aga jõuluajal käisin seenel esimest korda,» lausub ta.
Bergmann lisab, et soovitab igal juhul veel metsa seeni otsima minna. Pealegi – metsas on mõnus!
Sakala toimetaja Maarja Möldre käis samuti 23. detsembril metsas, kuid temal seenesaagi poolest nii hästi ei läinud. Tõsi, ta täpsustab, et ega õigel seeneajal pole selles kandis ka kuigi suurt kukeseene saaki olnud.
«Tund aega Tohvri metsas andis enam-vähem neli kukeseent. Teisi seeni oli ka, aga neid ma ei tundnud ja need ei paistnud eriti söödavad,» märgib ta.
Hiljem Möldre pilte vaadates tundub kõnealuse kirjatüki autorile, et mõni mitte eriti söödavana paistnud seen oli tegelikult väga maitsvev suits-kollanutt.