Jõin ennast põhja. Poole tunniga. Pärast seda mind enam ei märgatud. Isegi mitte siis, kui inimesi kõnetasin. Õigupoolest nad vist märkasid, kuid eelistasid teha nägu, et mind pole olemas.
Tellijale
Kuidas ma silmatorkavalt nähtamatuks muutusin
/nginx/o/2022/11/03/14938126t1h62f3.jpg)
23. detsember 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandis on üksjagu eluheidikuid, kes päevade kaupa pargipinkidel, turu servas või kaubanduskeskuste eesruumides mõnusat äraolemist otsivad. Ilmselt on see ka mujal samamoodi, aga et meie linn on just nii väike, nagu ta on, torkavad vilava pilgu, pesemata näo ja eemaletõukava odööriga tegelased siin rohkem silma kui mõnes suuremas keskuses.