Pensionile siirdunud õpetaja kavandab ökovinoteeki

«Sa hakkasid nüüd pensionärina ettevõtjaks või?» on nii mõnigi tuttav kulme kergitades pärinud ja kuulnud vastuseks: «Aga millal siis veel? Noorena oli ju alati nii kiire: tuli lapsi kasvatada, majapidamise eest hoolitseda, palgatööd rühmata...» 

Kõik algas Prantsusmaal

Mustlas oma hubases kodus Sakalat võõrustava Helgi Alliksaare elutoa laual on hulk ökoveinipudeleid. Nendest kõneldes lähevad noorusliku naise silmad särama ja jutt muutub hoogsaks. End viljandlannaks nimetav Tartust pärit Alliksaar räägib pikalt ja kirglikult otsekui prantslane, itaallane või hispaanlane.

Selgub, et just Hispaaniast ongi ta asunud tooma ökoveine ja esialgu müüb ta neid tuttavatele. Ta on läbinud ettevõtluse baaskoolituse ja koostanud äriplaani, mille järgi soovib teha järgmisel aastal Viljandi kesklinna vinoteegi. Enne aga tutvustab ta ökoveine degusteerimisega kohtumisõhtutel. Esimene niisugune sai teoks novembris restoranis Cassata.

«Soovin veinikultuuri edendada: parandada inimeste teadlikkust ja rikastada veinivalikut. Praegune seis maakonna poodides või ka Viljandi restoranides on mannetu. Meil teatakse veinidest ikka häbematult vähe, samas kui Euroopas on see kultuuri lahutamatu osa,» kõneleb Alliksaar. 

Oma sõrme andis ta veinijumalale 20 aastat tagasi Prantsusmaal palverännakul Taizé kloostrisse. «Otsustasin uudishimust ajendatuna omal initsiatiivil ära käia ka lähedal asuvas veinimõisas, sest tahtsin oma prantsuse keele oskust proovile panna,» meenutab ta. «Seal nähtu lummas mind. Iseäranis paelusid veini juurde pakutud juustud.»

Edaspidistel reisidel Itaaliasse, Saksamaale, Taani, Rootsi ja mujale Euroopasse kogus Alliksaar aina enam teadmisi. Igalt reisilt tõi ta ka veine kaasa, nii palju kui kohvrisse mahtus, ning uuris nende kohta raamatutest ja koolitustel. Omajagu indu on andnud tõik, et Suurbritannias elava tütre mees jagab tema mõtteid. «Inglasest väimehega on meil alati ühine jututeema. Ta on mulle ka veiniraamatuid kinkinud.»  

Mürgipilved ja lillelõhn

Aegamisi jõudis Helgi Alliksaar selleni, et tervise säästmiseks on mõistlikum tarbida ökoveine. «Tavapõllumajandusest pärit viinamarju peetakse kõige mürgisemateks marjadeks: need sisaldavad teistest marjadest ja puuviljadest enam taimekaitsevahendite jääke. Ökoviinamarjade kasvatamisel ei ole aga kasutatud ühtegi kemikaali: ei väetist, pestitsiide ega fungitsiide, aga ökoveine tehaksegi puhtalt kasvatatud viinamarjadest,» jutustab ta. Alliksaar ütles, et on ka ise Hispaanias ja mujal näinud, kuidas suurtes istandustes kasutatakse umbrohutõrjet tehes ning haiguste ja kahjurite vastu meeletult palju preparaate. «Tolmupilved, mis seal mürgitades kerkivad, on kohutavad.»

Suuri istandusi asutakse tema sõnul ka kärmelt masinaga koristama juba siis, kui osa kobaraid on veel toored, see ei taga marjade kuigi head kvaliteeti.  

«Mahedad viinamarjad ja ökoveinid on Euroopas kasvav trend. Inimesed muutuvad järjest teadlikumaks,» nendib Alliksaar. «Taanis joob suurem osa elanikke vaid ökoloogilisi veine. Selliste veinide tootjaid on tekkinud palju Kesk-Euroopasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse.»

Alliksaar räägib ka Austria istandustest.

«Seal on kõrged astangulised mäenõlvad, kus ei ole võimalik masinatega liikuda, ja põllud on väikesed. Seal kasvatatakse maheviinamarju terrassidel. Marju korjatakse käsitsi hommikul hästi vara, enne päikesetõusu, kui õhk on niiske – kvaliteetse saagi saabki just niiskeid marju korjates. Ja kobaraid ei veeta suures kärus, vaid tassitakse korvidega. Vaheltharimine käib nendel aladel võimaluse korral hobusega või isegi käsitsi.»

Maheviinamarjapõlde väetatakse Alliksaare sõnul loomse ja taimse naturaalse tasakaalustatud segusõnnikuga. «Keemilise umbrohutõrje asemel kõblatakse pinnast regulaarselt ning kahjurputukad peletatakse eemale intensiivselt lõhnavate lillede ja muude taimedega. Mahedalt kasvatatavate viinapuude juured tungivad sügavamale pinnasesse ning omastavad rohkem mineraale ja toitaineid. Tänu sellele on marjades kuni poole rohkem vitamiine ja muid mineraalaineid. Ka neil aastakäikudel, mis muidu ei hiilga hea veiniga, on orgaanilised veinid igati hea kvaliteediga.»

Alliksaar rõhutab, et ökoviinamarjade ja -veinide puhul on järelkontroll väga tugev, ning lisab, et Eestiski on viinamarjakasvatajaid ja veinitootjaid, kellega ta võiks ehk tulevikus äri ajada, ehkki nood müüvad oma tooteid üpris kallilt.

Nautida aeglase mõnuga

Helgi Alliksaare meelest ei ole mõistlik head veini juua kulinal purjujäämiseks, märksa suurem nauding tuleb aeglaste sõõmudega tasapisi mekkides. «Õige suurusega pokaali võiks korraga täita vaid kolmandiku võrra, seda võiks peos ringi keerutada ja siis nuusutada. Seejärel võtta lonks keelele ja põske ning nautida kõike aeglase mõnuga,» pajatab ta ning toonitab, et veinile jääd või vett lisada ei maksa, sest sel juhul on maitse lootusetult rikutud.

«Minu tervisele on vein väga hästi mõjunud. Kui seda tund või kaks enne uinumist juua, tuleb hea uni. Prantslastel on südame-veresoonkonnahaigused peaaegu tundmata. Usun, et oma osa on selles ka lõõgastaval veinil,» ütleb Helgi Alliksaar.

Oma vinoteegist tahab ta teha mõnusa koosviibimiskoha, kus saaks veini nautida. «Kõrvale pakuksin kergemaid toite. Toimuksid kontserdid ja kohtumised põnevate inimeste, näiteks näitlejatega...» lausub ta unistavalt. 

ARVAMUS

JAAK EENSALU,
veinitalunik ja viinamarjakasvataja Otepää lähistelt

Mina soovin Helgile tuult tiibadesse. Ökoveinidega vinoteeki minu teada Eestis seni ei ole. Folgifestivali ajal, kui külalisi on palju, võiksid ka mujalt Eestist saabunud paiga üles leida.

Küsimus on muidugi selles, kui öko see vein olema peab. Ka mina pritsin oma viinamarju veidi ebajahukaste vastu, aga lõunapoolsete maadega võrreldes on minu marjad peaaegu keemiavabad. Teisalt olen kuulnud naljaga pooleks öeldavat, et need, kes ökoveine valmistavad, pritsivad öösiti, aga tavatootjad päeval.