Sööme sõnu. Rong see sõitis...

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Järjekordselt oma lapsepõlves sorkides jäin mõtlema, et laste meele lahutamiseks ja muidu maailma asjadega kurssi viimiseks on läbi aegade kasutatud põhiliselt loomi. Krõlovi valmid olid omal ajal ikka üks pedagoogika alustalasid. Ja argiõhtute kohustuslik pooletunnine multikaprogramm... Kõik need udus müttavad siilid, prille otsivad kaelkirjakud, sabaga kalu püüdvad hundid ning transistorit kuulavad ja kissellil liugu laskvad krantsid. Nendesse nõukaaegsetesse kümneminutilistesse muuvidesse oli inimestel harva asja. Ja kui nad sinna sattusidki, siis ikka pigem kõrvalosatäitjana.

Ajad on muidugi muutumas ning varsti pole neid muhedaid mõmmikuid ja karvaseid jänkupallikesi kellelegi vaja. Armsate silmadega olelusvõitlust ei võida. Praegu teevad oma võidukäiku hoopis kollid, robotid, vampiirid, mutandid ja zombid. Jõledus on uus nunnu. Õnneks minu laps sellest õuduste paraadist veel pääses. Ja üleüldse: kes olen mina, et maakera teisipidi pöörlema panna? Lepin sellega, et mulle jääb minu piilupart. Küll ta oli rongijuht, küll tatsas mööda moonipõldu, küll lasi kolmel alamõõdulisel sugulasel endale vingerpussi mängida. Ja kui ma õue peal mingi lollusega hakkama saan ja naabrimees mind pead vangutades Donaldiks kutsub, naeratan õndsalt. Teinekord pistan prääksuja ka ahju. Raudselt maitseb paremini kui ämblikmees.

Meeglasuuriga ahjupart

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles