Astmeline tulumaks loob mõtteid

Otsekohe võtsid selle kava vastu sõna riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas ja Eesti ettevõtjate liidu esimees Tarmo Kriis. Esimene väitis, et mõtte elluviimisega kaasneks massiline sissetulekute varjamine, ja teine, et see ei sobi Eesti oludesse.

TÕSIASI, et ettevõtete kasum oli enam kui 15 aasta kestel otseselt maksustamata, on muutnud Eesti väliskapitalile lüpsilehmaks: näiteks 2007. aastal viidi meilt maksuvabalt välja 36 miljardit krooni — peaaegu kolmandik järgmise aasta riigieelarvest.

Kasumit maksustatakse Eestis alles dividendide väljavõtmise järel ja seda maksu tasuvad aktsionärid. See on lausa pahempidine «Nokia», millest seni ükski teine riik pole malli võtnud.

Ettevõtted töötavad erinevates looduslikes ja logistilistes oludes, kuid vaba konkurentsi põhimõtted neid erinevusi ei arvesta. Eelkõige seetõttu on meil regionaalpoliitika tegelikult olematu, kui mitte arvestada põllumajandustoetuste lisa, mida makstakse niinimetatud ebasoodsate oludega piirkondades.

Regionaalpoliitika olulise tahuna tuleb kõne alla tootmistingimuste põhjal majanduspiirkondade kehtestamine ja selle põhjal ettevõtete tulumaksu diferentseerimine. Targalt seatuna ja kasutatuna võiks see olla hoob, mis toob kolgastunud asulatesse (tagasi) tööstuse, enne kui sealt pagevad viimsedki töövõimelised ja -tahtelised inimesed.

TULUMAKSUPOLIITIKA põhiküsimus on astmelisus. Juba koolipingis selgeks saama pidanud liitprogressiooni tõdede mahasalgamine on praegu vastuvaidlejate esmane relv.

Suure sissetulekuga kodanikud on otse loomulikult üheastmelise ehk proportsionaalse tulumaksu pooldajad ja nimetavad progressiivse maksu taotlejaid mõnikord põlastavalt sotsialistideks. Ometi on enamik konservatiivset parempoolset maailmavaadet järgivaid riike võtnud just astmelise tulumaksu oma fiskaalsüsteemi aluseks.

Ainult pool tosinat riiki hoiab meie mandril kinni proportsionaalsest maksustamissüsteemist ning kolm-neli hädakapukat püüab põhjaminevat majandust rahva silmis upitada, lubades siirduda samuti üheastmelisele tulumaksule.

AJA MÄRGID näitavad, et küllap hakkavad ka Eesti tulusaajad peagi riigile kümnist maksma astmelise skeemi järgi. Olulisi seisukohti on avaldanud rahvusvaheline valuutafond, öeldes, et proportsionaal­ne tulumaks ei ole mis tahes riigi majanduse arengule mingi imerohi.

Taasiseseisvunud Eestis kehtestati algul kolmeastmeline, 1994. aastal aga proportsionaalne 26-protsendiline tulumaks.

Nõukogude Liidu päevil kehtis kaheastmeline ja sõjaeelses Eesti Vabariigis kuueastmeline tulumaks, mis tolle aja mäletajatele tundub seitsmekümne aasta takkagi päris õiglane. Tollal püsis palgatase üsna stabiilne, seetõttu oli loomulik määrata maksuastmed sissetulekukroonidega fikseeritult.

Praegu kehtiva, suure sissetulekuga kaaskodanikele meelepärase maksusüsteemi kritiseerijaid püütakse vaigistada väitega, et tulumaksuvaba miinimum juba teebki meie tulumaksu kaheastmeliseks.

Esimese, maksuvaba astme ja keskmise palga praegune vahe muudab need astmed paraku ülimalt ebavõrdseks, rääkimata «rahvaasemike» ja riigiaktsiaseltside juhtide tasustamismääradest.

KA SENI meil esitatud astmelise tulumaksu skeemid on olnud seotud palganumbritega, kuigi keskmine palk on mõnel aastal 10—15 protsenti suurenenud. Keskerakond on mitu korda välja pakkunud tulumaksu reformi eelnõu, milles astmepiirid olid seatud kroonides.

Niiviisi jõuaks uus maksuaste majanduskasvu jätkudes enamasti kätte mõne aastaga ja astmeid tuleks õigluse huvides kaunis tihti üha uute seaduseparandustega muuta. Vastasel korral tekiks paljudel kiusatus jääda sissetuleku deklareerimise või soovitava palgaga püsima veidi allapoole kõrgema maksumäära numbrit.  

Olen aastaid propageerinud mõtet siduda astmeline tulumaks keskmise palgaga. Kirjutasin sellest juba 1998. aasta septembris «Sakalas» ja esinesin Rahvaerakonna ja Mõõdukate koondnimekirja kandidaadina sellekohaste sõnavõttudega toonaste riigikogu valimiste eel avalikel koosolekutel.

Et valimisliidu platvormis polnud seda ette nähtud, sain programmist kõrvale kaldumise eest mitu korda noomida. Olgu lisatud, et nüüd hääletasid sotsiaaldemokraadid riigikogus astmelise tulumaksu poolt.

Protsendid, mida tollal esitasin, pärinesid 25 aasta eest maakera kuklapoolel meeldejäetust ning olid 0, 16, 25, 33 ja 40. Seniajani on sealgi neid või teisi maksumäärasid seotud ikka numbriliste tuludega.

On oluline, et maksuastmeid ei seotaks kindlate arvude, vaid keskmise palgaga. See tuleks edaspidi arvutada riigi iga-aastase (praegu küll kvartali) keskmisena nagu riigikogu liikmete ja ministrite töötasu sättideski.

Jooksvalt võiks tulumaksu pidada palgast kinni iga kuu, tulumaksu deklareerimise ajal aga makseid korrigeerides nagu praegugi. Juurde- või tagasimaksu tasaarvutused saab teha iga aasta hakul esitatava tuludeklaratsiooni alusel.

TEISIPÄEVAL esitas keskerakondlane Kadri Simson riigikogus tulumaksuseaduse muutmise eelnõu. Ettepandud astmed olid 18—26—33 protsenti maksustatavast tulust ehk jäägist soodustuste mahaarvamise järel. Kava järgi olnuks kuni 70 000-kroonine aastatulu maksuvaba, kõrgeim määr rakendunuks alates 250 000 kroonist aastas.

Arvestades 2010. aasta ligikaudu 12 500-kroonist keskmist kuupalka ja maksustatavate sissetulekute pealt riigi eelarvesse laekunud tulumaksu, andnuks Keskerakonna esitatud maksuseaduse muudatus riigieelarvesse juurde 3,5 miljardit krooni.

Üle kahe keskmise palga saab Eestis vaid paarkümmend tuhat inimest. Sajatuhandelise kuupalga saaja kaotaks maksusüsteemi muutusega umbes 60 000 krooni aastas. See summa lausa nõuab «õigluse» säilitamist!

Reformierakond näitas erandita vastuseisuga, et ladviku praegusi sissetulekuid ei tohi maksumuutusega vähendada. Isamaa ja Res Publica Liidu ning roheliste toetuse varal saavutatigi parlamendis (häälte suhe 50/40), et maksu muutmise eelnõu järgmisele lugemisele ei pääse.

REFORMIERAKONNA poliitikute hoiatus, et astmeline tulumaks toob endaga kaasa tulude varjamise, ei tohiks meie rahva aususe suurenedes ja korruptsiooniindeksi paranedes tõenäoline olla. Kui mõni riigiametnik tabatakse tulude varjamiselt ja maksude «optimeerimiselt», tuleb selliseid juhtumeid käsitleda usalduse kaotamisena, mis toob kaasa sulleri vallandamise.

Erasektorist palga saajate puhul on tulude varjamise vastu parim rohi seadusega kehtestatavad trahvid.

Riigikogu praegune koosseis tulumaksu arutada küllap enam ei ürita. Eks näis, mis juhtub pärast valimisi!