29. novembril Edgar Savisaare vastu Keskerakonna esimeheks kandideeriv Kadri Simson usub endas olevat jõudu ja oskusi viia oma kodupartei ümbersünnini. Ta lubab muu hulgas pöörata näo maapiirkondade ja väikelinnade poole ning vabastada Keskerakonna alalisest võlaorjusest.
Kadri Simson, mis tundega vaatasite tänavu veebruaris Nordea kontserdimajas teatri NO99 muusikali «Savisaar» neid episoode, milles Kadri Simson meeleheitlikult võimu lunides ümber suure juhi tiirutas ja liigse kärsituse eest sarjata sai?
Püüdsin suhestuda rohkem Helena Pruuliga, kes mind seal kehastas. Imestasin väga, miks mind valiti mängima selline tüdrukutirts. Ta on minust poole väiksem ja poole noorem. Aga pärast esietendust õnnestus mul talle silmast silma öelda, et tema roll ei solvanud mind sugugi ja see oli noore näitleja kohta tubli sooritus.
Aga sisulises mõttes? Kuivõrd haakub tegelikkusega etenduse see liin, mis näitab Kadri ahastavalt jõuetuid katseid Savisaare asemele tõusta?
Päris eluga on sel pistmist niipalju, et lunimisega ei saavuta midagi. Erakonna esimehe koht pole asi, mida niisama loovutatakse. Erakonna esimeheks saamine ei peagi kerge olema, sest sellele järgnev töö on nii või teisiti raske.
Kui palju te olete viimastel nädalatel Keskerakonna sees sõimata saanud selle eest, et julgesite oma poliitilise isa vastu astuda?
Otse näkku ei ole keegi solvanud. Võib-olla ainult Heimar Lenk, aga ka tema ütlemised olid pigem sellised piiripealsed. Tema ongi oma juttudega pisut teisel tasandil.
Mida Lenk ütles?
Kohtusime Põlvamaa piirkonna juhatuse koosolekul ja ta andis sealses sõnavõtus mõista, et Edgar Savisaar on puutumatu püha mees ning kõik, kes sellega ei nõustu, on äraandjad. Minu arvates ületab selline kampaania hea tooni piiri. Mina sellistes kaalukategooriates avaldusi ei teeks.
Loomulikult hindavad Keskerakonnas kõik Savisaart väga kõrgelt, aga käsitleda kandideerimist tema vastu millegi sellisena, mis nullib automaatselt kõik, mida ma kahe kümnendi jooksul Keskerakonna heaks olen teinud, on kummaline. Kuu aega tagasi olin erakonna aseesimehe ja fraktsiooni juhina kõrgelt hinnatud ja lugupeetud. Miks see peaks ühtäkki olematuks muutuma, kui ma kasutan igakülgset õigust kandideerida?
Päris ausalt: kui suureks te peate oma šanssi kongressil Savisaart võita?
Meie erakonnas on väga palju inimesi, kes ootavad muutust. Paraku ei saa kaugeltki kõik neist kongressil osaleda. Piirkondade juhtidel on päris suur võimalus valida delegaadiks neid inimesi, keda nemad oma kriteeriumide alusel nii-öelda õigeks peavad.
Muutuse ootus on tunnetatav eelkõige väljaspool Tallinna, kust tuleb kongressile kaks kolmandikku delegaatidest. Seal on väga palju inimesi, kes näevad, et pealinnas tehakse praegu Keskerakonna juhtimisel tubli tööd, aga tarvis oleks tõhusamat tegevust ka riigi tasandil.
Kuivõrd mõjutab Tallinna delegaatide meelsust see, et enamik neist on Savisaare häälte toel praegu sooja koha peal ega taha sealt niipea lahkuda?
Tallinna piirkondade juhatused on tõepoolest moodustatud valdavalt sellistest inimestest, kes töötavad linnavalitsuse süsteemis. Aga ma olen enam kui kindel, et ka Tallinnas leidub üksjagu palju neid, kelle meelest oleks muutusteks õige aeg just nüüd. Kunagi tulevad need niikuinii.
Mille poolest oleksite teie Keskerakonnale parem esimees kui Edgar Savisaar? Mida te muudaksite? Yana Toomi arvates on teil ainult kaks erinevust: esiteks venelased ei tunne teid ning teiseks teil on poole rohkem jalgu kui Savisaarel.
Ma poleks saanud isikumandaadiga riigikokku, kui minu ainsaks tugevuseks oleksid jalad – enamikul inimestest, kes Eesti poliitikas kaasa löövad, on kaks jalga.
Keskerakond on ajalooliselt olnud piirkondades väga tugev. 1999. aastal võitsime riigikogu valimised tänu maalt teenitud häältele. Just needsamad inimesed, kes toona meid valisid, leiavad praegu, et Eesti vajaks senisest teistsugust juhtimist. Kahjuks ei ole meie enam need, kes rahvast näiteks Viljandi-, Valga- või Pärnumaal kõige rohkem kõnetaks. Seda tuleb muuta.
Mis puudutab minu plaane erakonna sees, siis ka seal tahaksin piirkondadele rohkem tähelepanu pöörata. Minu energia ei kulu suure Tallinna juhtimisele.
Samuti olen rohkem kahe jalaga maas rahaasjades. Aeg, kui Keskerakonnal on pidevalt maksmata arvete saba taga, peaks jääma minevikku. Järgmisel aastal ei seisa meil ees kulukaid valimisi ja see annab võimaluse puudujäägid kaotada. Sealt edasi peaksime suutma end majandada nii, et kogume kampaaniateks raha ette ja suudame seejuures piisavalt toetada ka oma piirkondi.
Rahaasjad toovad paratamatult huulile Viljandimaalt pärit peasekretäri Priit Toobali nime. Kuidas te temaga läbi saate? Kellest saab peasekretär pärast seda, kui teid peaks esimeheks valitama?
Jah, tõsi on see, et peasekretäri kandidaadi peab juhatusele kinnitamiseks esitama esimees. Selles valguses olen Priit Toobalile öelnud, et minu arvates peaks peasekretäri koht olema täistööajaga koht. Seega võiks seda ametit pidada keegi, kes ei ole samal ajal hõivatud riigikogu liikme kohustustega.
Kas teil on juba oma peasekretäri kandidaat valmis vaadatud?
Ei ole. Võimalusi on mitu. Kindlasti tahan selle nime välja valida koos erakonna kontoris töötavate inimestega, kes on väga pikalt oma ülesandeid täitnud ja teavad kõige paremini, millist tegevjuhti nad vajavad.
Aga ikkagi: mis peaks inimesi veenma, et teid esimeheks valides teeb Keskerakond läbi uuestisünni? Te olete kogu oma karjääri olnud otsast otsani Savisaare inimene. Olete alati tema kõrval seisnud ja teda õigustanud.
Ma ei hakka kindlasti salgama seda eluperioodi, mil me temaga koos oleme töötanud ja erakonda üles ehitanud. Keskerakond jääb alati erakonnaks, mille esimene – väga mõjukas – esimees oli Edgar Savisaar. Aga pärast Savisaart ei tule uut Savisaart. Igal järgmisel esimehel saab olema oma nägu.
Nagu ma juba ütlesin, tahan mina esimehena rohkem tegelda riigi tasandiga. Mul on juba praegu fraktsiooni juhi ja aseesimehena võimalik debateerida nii Taavi Rõivase, Jevgeni Ossinovski kui Margus Tsahknaga. Aga aseesimehe sõna ei ole siiski nii kandev kui esimehe oma.
Te olite erakonna peasekretär, kui Keskerakond sõlmis kurikuulsa koostööleppe Vladimir Putini parteiga. Palun meenutage, mis selleni viis ning mida selle leppe olemasolu reaalsuses tähendab. Milline teie koostöö Ühtse Venemaaga välja näeb?
See teema tõstatus 2004. aasta lõpul. Ühtne Venemaa hakkas ise Eestist partnerit otsima. Meiepoolseks läbirääkijaks sai selles asjas Ain Seppik. Tema sõnum oli, et Eestil oleks tark Venemaaga normaalselt asju ajada ning seetõttu võiks ka leppe sõlmida. Mäletan hästi üht vaidlust, mille juhatus pidas maha Brüsselis, kus me olime Siiri Oviiri kutsel väljasõiduistungil. Järeldasime tollase jutu lõpuks, et kui meie Ühtse Venemaaga koostöölepet ei tee, siis teeb seda peaministri partei Res Publica. Otsustasime olla julged.
See leping oli toonastes oludes igati sobilik, sest Eesti nägi Venemaad olulise turu ja partnerina. Meenutagem, et pool aastat hiljem läksime me valitsusse ja kõnealune leping ei olnud siis mingiks takistuseks.
Meie delegatsioonid käisid Ühtse Venemaa kongressidel ja nende esindajad külastasid meid. Aga viimastel aastatel pole koostööd enam olnud.
Ma arvan end õiget vastust teadvat, aga küsin siiski. Miks te ei ütle sellest leppest demonstratiivselt lahti, kui selle taga tegelikult niikuinii midagi pole?
Eks meie nagu ka suur osa Eesti inimestest loodame, et mingil hetkel muutuvad kahe riigi suhted jälle normaalseks. Siis võivad sellised kontaktid kasulikuks osutuda. Aga selle üle tuleb veel aru pidada ja niipalju kui ma tean, peab vähemalt üks keskerakondlane plaani see küsimus eelseisval kongressil hääletusele panna.
Mina kaldun siiski arvama, et te ei loobu puhtalt sellepärast, et kardate niisuguse žestiga venekeelse valijaskonna hääli kaotada. Venelased tõlgendaks seda reetmisena.
Jah, me oleme Eesti poliitikas see jõud, kes leiab, et Venamaaga tuleb läbi saada.
Edgar Savisaar on andnud Ida-Ukrainas käiva sõja ning Krimmi okupeerimise kohta väga ujuvaid vastuseid. Seepärast palun teil selguse huvides oma vaade sealsele konfliktile üle korrata.
Eelmise aasta 5. märtsil, kui Ida-Ukrainas polnud veel midagi juhtunud, kuid Krimmi sündmused olid toimunud, olin koos Enn Eesmaa ja Mailis Repsiga üks esimesi, kes kirjutas alla pöördumisele Ukraina territoriaalse ühtsuse toetuseks. Mõistsin üheselt Krimmi okupeerimise hukka ning näen seepärast kõigis hilisemates sellekohastes pärimistes väikestviisi tülinorimist. Minu positsioon on selge.
Mis on teie arvates olnud Edgar Savisaare suurim panus Eesti poliitikasse? Ja ma ei oota siin vastuseks seda, et ta tegi Eesti taas vabaks.
Aga see ongi tema suurim panus! Sellest midagi suuremat pole ühelgi poliitikul võimalik saavutada.
Ikkagi: mis tolku on sellest olnud, et ta pärast peaministri toolilt kukkumist 1992. aastal veel paariks kümnendiks poliitikasse jäi?
Ta on koondanud oma selja taha väga palju selliseid inimesi, kelle meie noor ühiskond oleks poliitilises mõttes lootusetuteks hinnanud. Kindlasti võime Savisaarele tänulikud olla selle eest, et Eestis saavad kõik valijad häält anda eesti erakondadele – näiteks Lätis konkureerivad selgelt läti ja vene erakonnad. See on taganud meie stabiilsuse ning muutnud meid muu hulgas välisinvestorite silmis turvalisemaks. Ja kui Savisaare juhitav Keskerakond oli valitsuses, pidurdas see inimeste väljavoolu Eestist, sest paljud võisid kindlad olla, et nende eest seistakse.
Kui reaalne on, et pärast seda, kui Savisaare parteist saab Simsoni partei, leiab aset rahvustepõhine lõhenemine ning teie venelased teevad uue erakonna? Ehk siis läheme ikkagi Läti teed.
Eestis on ikka aeg-ajalt uusi erakondi tekkinud, viimati Vabaerakond. Nii et me ei saa kunagi välistada, et mõni Keskerakonnas üles kasvanud poliitik ei tahaks teha oma erakonda. Samas ka venekeelsed valijad tahavad oma häält usaldada sellisele erakonnale, kellel on piisavalt jõudu oma põhimõtete elluviimiseks valitsuses. Nende huvi pole oma häält kaotada mingile äärmuslikule nišiparteile.
Valdav osa emakeelena vene keelt rääkivatest poliitikutest, kes praegu inimesi kõnetavad, on keskerakondlased. Ükski neist pole öelnud, et nad lahkuvad pärast Simsoni esimeheks valimist.
Aga kuidas toimivad need valijad, kes on seni käinud Lasnamäel valimiskasti juures teadmisega, et Eestis ongi ainult üks poliitik – Savisaar?
See on küsimus, mis juhtub Savisaare valijatega siis, kui Savisaart enam pole. Ärme ajame segamini seda, keda me 29. novembril valima hakkame. Me valime erakonnale esimeest, mitte uut Tallinna linnapead. Edgar Savisaar läheb ka kahe aasta pärast Lasnamäele hääli saama linnapea positsioonilt.
Mis roll võiks Savisaarel Keskerakonnas üldse olla pärast seda, kui teid esimeheks valitakse? Kas te kujutate ette, et hakkavad toimuma koosolekud, kus teie istute laua otsas ja tema ootab kuskil tagapool, näpp püsti, millal te talle sõna annate?
Siin on oluline meeles pidada, et kongressil ei kandideeri meist kumbki juhatuse liikmeks. Ehk siis see, kes kaotab, ei hakka juhatuse koosolekutel istuma. Aga eks kindlasti teki küsimusi, mille puhul tuleb Savisaarega nõu pidada. Talle jääb igal juhul tähtis roll.
Huvitav, mis küsimused need võiks olla, mille puhul te esimehena ei saaks teisiti hakkama, kui tema käest nõu küsides?
Ma ei oska seda praegu öelda. Nii pika poliitilise kogemusega inimene on igal juhul tark nõuandja.
Jättes Savisaare kõrvale, olete teie ilmselt kõige pikema keskerakondliku taustaga tipp-poliitik. Kui te sellele ajale tagasi vaatate, siis kas leiate oma erakonna tegevusest ka midagi sellist, mille pärast teil häbi on?
Loomulikult on nende aastate jooksul olnud küllaga seiku, mille puhul haarad kahe käega peast kinni ja küsid, kas tõesti tegi sellise rumaluse praegu minu erakonnakaaslane või mõni vaenlane. Erakonna siseelu ongi üks pidev kriisist kriisi liikumine.
Kui nüüd mingeid väga suuri ja märgilisi ebaõnnestumisi otsida, siis tõstaks ma esile 2006. ja 2007. aastat, mil Eesti ühiskonda tabasid väga suured pinged, mis päädisid pronksiöödega. Need pinged osati suunata Keskerakonna vastu ja me jäime kaotajaks. Me ei aimanud ohtu ette ega osanud viha ära manageerida. Olin esimesel pronksiööl Tallinna linnavalitsuses ja tean, kuidas Edagar Savisaar püüdis anda välja sõnumeid, mis aitaksid rahu säilitada. Selle taustal oli täiesti ebaõiglane panna talle süüks seda, et ta ei tulnud tänavatele inimesi ohjama. Ometi õnnestus luua mulje, et Savisaar istus meelega tegevusetult ja Reformierakonna toetus tõusis 40 protsendi peale. Sellest on küll kahju. Aga elus ongi mõnikord nii, et süütutest saavad ootamatult süüdlased.