Aasta isa Kalevi Kaur: vanematest peavad lugu pidama lapsed

Pereliikmed polnud siiski kaugeltki ainsad, kes Kalevi Kauri raskes olukorras toetasid. Viljandimaa staažikaimat vallavanemat asus pärast umbusalduse algatamist kaitsma suur osa kohalikest elanikest, kellele jäid 11-liikmelise volikogu kuue liikme etteheited arusaamatuks.

Umbusaldajad süüdistasid vallavanemat autoritaarses juhtimisstiilis ning selle tõttu kuhjunud probleemides, rahvas aga leidis, et juhil peabki asjadest oma arvamus olema ning et Kalevi Kauri töö on kujundanud Kolga-Jaani valla näo. Inimesed nõudsid umbusaldajatelt konkreetseid näiteid, ent viimased hoidusid nende andmisest, põhjendades seda asjaoluga, et niiviisi keskendutaks detailidele. Vallavolikogu istungil esitati 420 allkirjaga avaldus Kauri toetuseks. Viimastel valimistel käis selles vallas hääletamas 693 inimest. Volikogu kuus liiget jäid aga endale kindlaks ning hääletasid koos külanõukogu esimeheks oldud ajaga 25 aastat Kolga-Jaani eesotsas olnud mehe maha.

Vallavanema ameti kõrvalt on Kalevi Kaur täitnud mitmesuguseid muid kohustusi ja ühiskondlikke rolle. Ta on kuulunud 1992. aastast Viljandimaa omavalitsuste liidu juhatusse ning olnud kahel eri perioodil selle esimees. Kaur oli üks neist, kes lõi viis aastat tagasi elukutselise päästekomando sulgemise järel Kolga-Jaani tuletõrje seltsi ning on selle tegevuses aktiivselt kaasa löönud. Kui kuu aega tagasi läks Kolga-Jaani alevis tihedasti täis ehitatud puitmajade piirkonnas üks majadest kiiresti põlema, oli esimesena sündmuskohal Kaur, kes organiseeris kohalike päästjate saabumise, evakueeris ümbruskonnast inimesed ning hoidis neid maha kukkunud ja voolu all olevast elektrijuhtmest eemale.

2006. aastal pälvis Kalevi Kaur presidendilt Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 2013. aastal omistas päästeamet talle pikaajaliste teenete eest hõberisti.

Ühtlasi on Kaur üks neist meestest, kes saadeti 1986. aastal Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima.

Kuid see kõik on taust või minevik. Täna räägitakse Kalevi Kaurist kui isast.

54-aastasel Kalevi Kauril on koos abikaasa Üllega neli last. 34-aastane Meelis töötab kaitseväes õhuväe ohvitserina, 32-aastane Maris on Kolga-Jaani põhikoolis eripedagoog, 27-aastane Maarja töötab samuti lastega, olles Tallinnas Pirita lasteaias õpetajana, ning 14-aastane Maria käib Kolga-Jaani põhikooli IX klassis. Kalevil ja Üllel on neli lapselast: Kaisa, Liise, Kerttu ja Karolin.

Kalevi Kaur, niinimetatud tunde-küsimus on see kõige tüüpilisem, aga antud juhul küsin ma selle ikkagi. Mis tunne teid valdas, kui saite teada, et teid on valitud aasta isaks?

See oli positiivne šokk pärast kõike seda, mis oli enne toimunud. Mul läks selle peale silm märjaks.

Minu esimene küsimus oli: miks just mina? Eestis on ju väga palju tublisid isasid. Aga eks see ole laste «süü». Nemad olid ju need, kes kirja kokku panid ja ära saatsid.

Üldsus tunneb teid teie töö tõttu. Teist kui keskmisest suurema perekonna peast pole avalikult varem räägitud.

Tõsi. Meil on kodune pere, me ei afišeeri ennast. Pereelu on meile intiimne asi.

Kuidas teil on õnnestunud töö- ja pereelu ühildada? Pole kahtlustki, et väljaspoole kodu jäävaid kohustusi on teil kõigi aastate jooksul palju olnud.

Minu lapsed ja abikaasa on olnud väga mõistvad ja igati toetavad. Hiljutise halva loo juures olid nad mulle samuti toeks.

Minu arust oleme me täiesti tavaline Eesti pere. Me kasvame koos ning üritame koos olla nii palju kui võimalik.

Tegusad inimesed süüdistavad end ise sageli selles, et perekonnaga pole õnnestunud veeta päris nii palju aega, kui nad ise soovinuks. Kas teil on selle koha pealt süda rahulik?

Meie peres on olnud kindlad pühad, mil me oleme alati koos olnud. Näiteks jõulud ja jaanipäevad. Need on meile pereüritused, mille ajal tavaliselt mujal ei käida. Muidugi võiks rohkem koos olla, aga alati on ka võimalik kokkusaamiseks aega leida – ise külla minna või vastupidi. Eestis on ju vahemaad nii väikesed.

Kas võib öelda, et võimalus perega rohkem aega veeta on väljakujunenud olukorras hea?

Just-just. Ma saan lükata selle, mis oli, rahulikult kõrvale ning olla olemas oma perele ja lastelastele.

Kas see, kuidas halb ja hea võivad käsikäes saabuda, pani ka muigama?

Me just arutasime kodus, et ju see ongi saatus. See kõik on olnud väga kosutav. Ja et lapsed seda saladuses suutsid hoida. Uskumatu! Tavaliselt räägivad nad mulle kõigest, mida nad teevad. Abikaasa ei öelnud samuti, ehkki ta teadis. Nii et selles mõttes samuti eriline sündmus.

Öeldakse, et iga vägeva mehe taga on vägev naine. Kas aasta isa kõrval on ka aasta ema?

Otse loomulikult. On olnud aegu, mil ema on pidanud koormat üksi vedama. Kui esimene laps sündis, olin ma Vene sõjaväes. Tšernobõli ajal oli ta kodus kahe väikese lapsega. Ja eks ka töö tõttu ole olnud palju käimisi. Ülle on olnud väga tubli ema.

Kas teil on olnud mõni põhimõte, mida te oma lastele korrutanud olete?

Olen ise nii käitunud ja ootan ka enda lähedastelt seda, et kella tuntakse. Ma mäletan, kui lapsed väljas käisid, küsisid nad alati, mis kell nad tagasi peavad tulema. Siis me leppisime koos kokku.

Oluline on üksteist aidata. Meil ei käi nii, et üks teeb tööd ja ülejäänud vaatavad pealt. Meil pole ka nii-öelda naiste ja meeste töid. On küll paar toimingut, mille juurde mind väga ei lasta ja kuhu ma ise ei trügi ka: koristamine ja pesu triikimine. Ja siis on üks tegevus, mille vastu keegi peale minu huvi ei tunne: mesilaste pidamine. See on minu peale jäänud, aga ma ei kurda.

Tean, et üritate ka oma lapselaste sirgumises igati kaasa lüüa.

Jah, nüüdki just olid lapselapsed Jõgevalt kaks päeva minu juures. Nende vanematel on tööl 24-tunnised vahetused. Võimalusi lapsi hoida kasutan ma meeleldi.

Lapselapsed on toredad. See tunne, kui ta tuleb ja kallistab sind... See on väga hea tunne.

Kui erinev on isa ja vanaisa roll?

Kõik mehed räägivad, et vanaisa roll on midagi muud. Ma võin kinnitada, et see vastab tõele. Inimene õpib kogu elu. Vanaisaks saades oled sa juba rahulikum ja tead, kuidas ja kui palju aidata ja toetada. Ka vanaisa rolli on vaja palju panustada.

Kuivõrd erinev on üks laps teisest? Kas on üldse olemas nii-öelda universaalseid lahendusi, mis sobivad iga lapse puhul?

Selge see, et igaühel on oma iseloom, aga ma ei ütleks, et erinevused oleksid nii suured.

Mul ei olegi olnud vaja lapsi kasvatada. Selles mõttes, et me oleme koos kasvanud. Kodus on valitsenud sõbramehelik olukord. Näiteks kordadel, kui lapsed teatasid, kuhu nad edasi õppima lähevad, arutasime me selle omavahel läbi. Ma ei hakanud neile oma tahtmist peale suruma. Polnud vajagi.

Te võtsite naise noore mehena, 20-aastaselt, kuid toona polnud see midagi erilist. Kuidas te vaatate tendentsile, et tänapäeval lükkavad inimesed pere loomise üha hilisemasse ikka?

Igal inimesel on oma ideaalid. Selle pärast, kui kellelgi on teistsugused mõtted, ma küll viltu ei vaata. Samas on selge see, kui alustada 35–40-aastaselt, jääb laste arv väiksemaks kui meie põlvkonnal. Nii-öelda jätkusuutlik areng jääb üsna nadiks.

Kas teil oli abikaasaga varakult plaan saada rohkem kui kaks last?

Ausalt öeldes ma ei mäleta, et me oleks arutanud, mitu last meil võiks olla. Sündisid need lapsed, kes tahtsid sündida.

Kas isa seisukohast on vahet, kas kasvatada poega või tütart?

Ei ole. Tütred hoiavad vaat et rohkemgi isa poole, aga laps on laps. Isegi mured ei ole neil tegelikult erinevad.

Ei minul ega Üllel pole olnud seda muret, et mõne lapse tegude pärast oleks pidanud häbenema või midagi. Nad on kõik tublid olnud. Selles mõttes on lausa lust olnud.

Kas aasta isa tiitel tähendab teile palju?

Hingeliselt küll. See näitab, kui väga mu lapsed minust lugu peavad. Ma teadsin muidugi juba enne, et nad armastavad ja hoiavad mind, aga ikkagi...

Ka sellistes peredes, kus õhkkond on väga hea, ei pruugita teineteisest hoolimist sõnadega eriti väljendada.

Eks see ole ka meil nii. Ainult lapselapsed ütlevad tihti: ma armastan sind. Aga täiskasvanud ei raatsi teineteist väga kiita.

Kas seda võiks peredes rohkem olla?

Hoolimist saab näidata ka tegudega. Tühjad sõnad ei maksa kah midagi.

Ikka ja jälle räägitakse lapsevanemate rollist ühiskonnas. Kas teie tajute, et seda peaks praegusest rohkem väärtustama?

Alati saab seda rohkem teha, aga lõppude lõpuks peavad vanematest lugu pidama nende lapsed. Ma nii väga ei ootagi, et keegi teine seda teeks. Mulle piisab sellest, kui lapsed on mulle tänulikud ja mina saan olla neile tänulik selle eest, mis nad mulle on andnud.

Tõsi, üksikvanematele peaks omavalitsuse või riigi abi olema praegusest tuntavam. Praegu on nad paraku elatisrahade välja nõudmisel jäänud üpris kehva seisu. Plaan hakata sellistel juhtudel riigipoolset abi maksma on minu meelest õige, aga kurb on see, et on selliseid inimesi, kes jätavad oma lapsed mingite muude asjade pärast hätta.

Mis on heaks isaks olemise retseptis kindlasti sees?

(Mõtleb.) Usaldus laste vastu. Ja tahtmine neid mõista. Hea lapse kasvatamiseks ei ole tegelikult palju vaja, piisab soojast kodust ja südamest.