Ugala katsetab teatrikino

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala teatrisaal muutub kinosaaliks, esialgu küll üheks õhtuks. Toolide pehmust proovib teatri loominguline juht Ott Aardam.
Ugala teatrisaal muutub kinosaaliks, esialgu küll üheks õhtuks. Toolide pehmust proovib teatri loominguline juht Ott Aardam. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ugala teater kutsub laupäeval, 31. oktoobril kell 17 kõiki huvilisi oma teatrikino proovipublikuks. Sissepääs on prii.

Septembris avas Ugala linnarahvale uue teatrisaali UBB ehk Ugala black box’i. Selle saali kõrge ja järsu tõusuga tribüün tekitas paljudes külalistes tunde, et nad viibiksid just nagu kinos.

Teatri korraldusjuht Heigo Teder möönis, et tõepoolest, saali helitehnika ja akustika on väga head, suured ekraanid on samuti olemas, projektoritest rääkimata. «Haarasime ideest kinni ning muudame UBB esialgu üheks õhtuks kinosaaliks,» rääkis ta. «Kui huvilisi jätkub ja kõik esimese ühisvaatamisega rahule jäävad, tulevad kinoõhtud kordamisele.»

Näitamisele tuleb Urmas Lennuki näidendi «Rongid siin enam ei...» videosalvestus, mille ETV tegi 2005. aastal. Lavastaja on Andres Noormets ja kunstnik Kaari Onni. Mängivad Leila Säälik, Gert Raudsep, Erni Kask, Peeter Jürgens ja Hilje Murel. Režissöör on Gerda Kordemets.

Valikut tehes peeti silmas, et vähem kui kolme nädala pärast jõuab sealsamas UBB-s lavale Urmas Lennuki näidend «Ema oli õunapuu». See on mõtteline kolmas osa triloogiast, mis sai alguse just nimelt kümme aastat tagasi Ugalas esietendunud lavastusest «Rongid siin enam ei...». Teine osa «Päeva lõpus» esietendus 2008. aastal Rakvere teatris. 

«Urmas Lennuki puhul hämmastab mind oskus näha ja kirjeldada elu ja inimesi meie ümber,» rääkis «Ema oli õunapuu» lavastaja Vallo Kirs. «Tema tekstiga teel olles tekib äratundmine, et see on ju minu elu, millest ta räägib!»

«Ema oli õunapuu» on lugu kahest vennast, kes pole seitse aastat kohtunud, ja nende kodukülast, mis tasapisi inimestest tühjaks voolab. Veel on seal Tepo, kes armastab seda küla. Kes armastab nii tugevalt, et võiks selle nimel surra. Ja onu Sass, kes ootab lakkamatult, et tütar talle helistaks. Ja Hellen, kes tuleb oma minevikku otsima, sest tulevik on tal juba olemas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles